Rütmide olulisest meie elus / The importance of rhythms in our lives.

For English, please scroll down!


*
*
*

Mis puudutab vanemaks olemist, on üheks suuremaks juhtnööriks mulle olnud empsu öeldud lihtsad sõnad kui Põnn alles sündis - kõige väärtuslikum kingitus lapsele on AEG - koosveedetud, koos ELATUD aeg. Ja sellest kasvas põnni kasvades välja lihtne tõdemus, et lapsed vajavad rütmi ja rutiini, et neil oleks mõnus ja lihtne ja turvaline ümbritsevat maailma avastada. 

Oma lapsevanemaks olemise algusaegadel ma teadvustatult lihtsustamise, elu rütmilisemaks muutmise ja muu sellisega ei tegelenud. Lihtsalt kulgesin põnniga kaasa, õppisin emaks olemist ja lähtusin sisetundest või küsisin nõu empsult, mida siiamaani loomulikult teen… Lihtsalt, Hiljem uurima hakates, lugedes ja teadlikkuse kasvades taipasin, et alateadlikult olin teinud just seda - lihtsustanud ja loonud rütme. Loonud traditsioone, viise kuidas kulgeb meie argi- ja pidupäev.  See oli mu jaoks loomulik ja loogiline ja ausaltöeldes esmaselt sellest lugedes tundus minu jaoks natuke isegi naljakas, et seda peab õppima... Praegu, kuus aastat hiljem, maitsen natuke oma toona veidi ülbeid mõtteid. ALATI saab edasi areneda ja õppida, alati saab veel paremini ja ainult sisetundest ei piisa, isegi kui alguses kõik sujuvalt liigub ja kulgeb.

Laste kasvades, enese arenedes kasvavad ka soovid ja vajadused. Soovid teha oma valikuid veel paremini ja teadlikumalt. 

Suurt õnne ja toetust tajusin siis ka, kui pooljuhuslikult (või kas on olemas juhuseid, tegelikult?) sattusime Rakvere Waldorfkooli vanematekooli loengule. 

Mäletan seda nii selgelt - mingi ring sai mu jaoks täis. Tundsin, et oleme sattunud täiesti õigesse kohta. Et on olemas see miski, mis neid rütme, mida oma lapslee soovin, toetab ka koduväliselt. 

 (Nimelt, kui põnn oli alles vastsündinu, jäi mulle kusagil (isegi ei mäleta, kus - kohvikus? Poes? ) näppu flaier, mis tutvustas Rakvere vanalinnas asuvat kooli. Ja mäletan seda tunnet, mis minust tol hetkel läbi käis nagu värin. Tugev teadmine, et see on kool, kuhu mu laps kunagi läheb. 

Ca. Kolm aastat hiljem, kui alustasime aktiivset koduotsingut Rakveres, sattusime üht objekti vaadates vestlema naisterahvaga, kes oli kooliga tihedalt seotud ja kelle lapsed seal õppisid. Tema soovitusel läksime juba järgmisel päeval, panime poisi kooli kirja ja meie õnneks algasid juba järgneval nädalal taaskord vanematekooli loengud. Sest nagu kiiresti selgeks sai, ei ole ükski Waldorfkool võimalik ilma vanemate osavõtlikuseta ja kaasatuseta. 

See esimene loeng, mida luges Aivar Haller, on mul eluks ajaks meeles. Nii tugev oli see tunne, et oleme õiges kohas; rõõm teadmisest, et alateadlikult oleme valinud õigesti.

Nüüd neid märkmeid lugedes,  mida tookord tegin, tundun ma endale emana nii toores, aga nii õppimishimuline samaaegselt. Peale seda oleme käinud kuulamas (ja kindlasti käime veel kuulamas) mitmeid loenguid, mis on vaid kinnitanud ja kinnistanud teadmiseid, aidanud luua sügavust, mida õrnaks ent tugevaks laspevanemaks olemine minult emana nõuab, aga alatiseks jääb minuga see esimene loeng, justkui süvasukeldumine tundmatusse ent põnevasse ja värskesse maailma.)

Meil on suur õnn olnud, et ka lasteaed, kus põnn käib, on waldorflastead, kus nii rütmid kui keskkond kannavad samu väärtusi. 

See, kui tähistatakse samu tähtpäevi, vaadeldakse aasta-, kuu- ja nädalaringi samade märkide järgi ja peetakse oluliseks samu väärtusi, mis koduski, on suur-suur toetus vanemale. 

Olen täheldanud, et kui laps teab, mida oodata oma päevalt või nädalalt, kui teda toetab positiivne rutiin, on tal märgatavalt kergem ettetulevaga toime tulla. Isegi kui ees on midagi uut, midagi pingelist või on mõni suur ja lapse jaoks keeruline emotsioon toomas jonnituuli, on last kaitsmas tuttav ja turvaline rutiin, millele ta saab toetuda. 

Igal päeval on oma värv, oma kindel tegevus, lisaks kindel tegevusrütm - ja see on toetuspunkt nii lapsele kui vanemale. See teen elu lihtsamaks ja loogilisemaks.

Sel aastal on üks mu missioonideks elu veelgi lihtsamaks luua. Tuua meie argiellu kergust ja loogilisust ja veelgi enam koosolemise ja -tegutsemiserikkust. Teadliku vanemana tegutsemist… 

Mu suureks sooviks on, et meid ümbristev keskkond oleks võimalikult loodussõbralik ja mõnus, argilihtsust toetav.

(Temaatiliseks inspiratsiooniks soovitan lugeda näiteks Kim J. Payne ja Lisa M. Ross' i raamatut “Lihtsus lastekasvatuses” ja Shefali Tsabary “The conscious parent” ).

Alustasin kodukeskkonna lihtsustamisega (loe:andsin ära, mida ei vaja, jättes koju asjad, mida vajame, mida armastame ja millel on meie jaoks päriselt tähendus) ja kavatsen edasi liikuda lihtsustamiseni nii toidus, lastekasvatamises kui üldiselt oma argielu loogilisemaks muutmises (ajaplaneerimine, mu sõber…).

Abiks võtan sealjuures kodusesse ellu uute end lihtsate pisikeste rutiinide sissetoomise.

Hommikutesse ühese rütmi juurutamise ja loodetavasti sellest tuleneva kerguse, kus hommikud ei alga vingumise ja torisemisega. Kellegi jaoks. Et hommik algaks rahuga ja õhtu lõppeks rahuga on emana mu üks eesmärke. Kõlab lihtsamalt kui võrdlemisi iseteadliku lapsega alati võimalik on. Loodan väga, et rütmilisus aitaks sellele suuresti kaasa. Soovin luua sellise… pidepunkti, millele saab kindel olla.

Abiks mõtlesin sealjuures võtta näiteks midagi sellist  . Või sellist. Et visuaal toetaks mõtet.

Eks näis, kuidas kujuneb.
Ja sinna juurde plaanin meisterdada (koos põngerjaga) ühe vahva seinale kinnitatava plakati või pildi, et tal oleks silma ees, mis igal päeval parajasti plaanis on, et ta võiks selle abil enda päevaks leebelt valmistuda. Kui valmis, jagan siin ka, et kellel huvi, saab ideid :)

*

*

*

When it comes to parenting, the greatest advice given, has always been simple words my mum said, when Rugrat was a newborn - the most precious gift you can give to your child is TIME - time spent together, time LIVED together. And as he grew, that grew to be the simplistic knowledge, that children need rhythm and routine, so that they could simply and securely discover the world around them.

On my early days of parenting I didn’t consciously work on simplifying our lives or creating routines or rhythms. I think I just went with the flow, learned how to be a mom and made decisions by gut-feeling. If I needed, I asked advice from my mum (which I naturally still do!) 

Later on, as I researched more, as my consciousness developed, I realised that subconsciously I had done just that - simplified and created rhythms. I had created family traditions, settled ways our everydays and holidays are spent. It was so natural and logical and to be fair, at first, when I read that people have to learn to do so, I found it funny… 

Now, six years later, I taste my slightly arrogant words… There’s always more to learn, develop yourself and grow. There’s always a way to be even better in what you do and only focusing on your gut is not enough, even if things move smoothly by doing so.

As your kids grow, as you develop as a person and as a parent, your wishes and needs grow as well. You kinda wish to make even better decisions and make them even more consciously. 

I felt so happy and supported when by coincidence (or is there coincidences at all?) we ended up at a parent - school lecture in Rakvere Waldorfschool. I remember so clearly - the feeling that something was complete. I felt, we had ended up in the right place. I felt, that something which supports the rhythms I wish my child to experience in life really exists outside our home environment, too. 

(You see, when Rugrat was just a newborn, I saw a flaier somewhere (I can’t even remember where anymore… in a cafe? In a shop?) that introduced a school based in the old town of Rakvere. And I remember the feeling that went through me like a bolt of lightning that exact moment. The strong knowledge, that this is THE school where I would like our child to go to.

About three years from that moment, we had actively started searching for our home in Rakvere and we ended up viewing a place with someone who was actively involved with the school and who’s kids were studying there. She recommended us to sign him up rather sooner. The next day we did and just next week from that, parent school lectures began. As we quickly found out , no waldorfschool in the world would be able to exist without the help and contribution of the parents, who actively participate in the everyday economy of the kids education. 

The first ever lecture by Aivar Haller will always remain with me. The feeling we were in the right place was so incredibly strong. The joy of knowing, we had made the right choice. 

As I read the notes from that day, I sense, that I was so … raw as a parent. But I had a huge urge to learn and find out. We have been to several lectures after this, and they have only helped to strengthen my knowledge and given me depth as a parent. But the first ever lecture will remain as a deep ocean dive to the unknown - the fresh and new world of ideas and ways that resonated instantly.)

We have been incredibly lucky, because the kindergarten our boy goes to is also a waldorf kindergarten, where rhythms and environment carry the same values we have at home.

I have noticed, that if the child knows, what to expect from his day or week, if kids are supported by positive routine, it is much easier for them to tackle whatever comes their way. Even if something new, intense or emotionally difficult brings the winds of tantrums, the children are protected the familiarity of a routine that they can rely on.

Every day is marked by a certain colour, every day has its on certain activity and the rhythm and order of doing things - it works as a support point as well as to the child and to the parent. It makes life simpler and more logical.

This year, one of my missions is to simplify our lives even more. I wish to bring light and logical ways to our everyday and gift us with even more richness of being together and doing things together. And to do so as a conscious parent. 

I wish, that the environment around us would be as nature friendly as possible and cozy, to support the simple and easy ways.

[As and inspiration, I recommend to read “Simplicity in parenting” by Kim J. Payne and Lisa M. Ross and “The conscious parent” by Shefali Tsabary).

I started with simplifying our home environment (by only leaving us the items of things we need, love or which have a true meaning for us.) and I intend to move on on the path of simplifying by taking on food, parenting and so on. By generally managing my life in a more logical way (yup.. .time management, my friend...)

As a help, I intend to bring small and simple routines to our everyday. Daily rhythms to our mornings, which hopefully will bring some realistic help - so none of us would have to face grumpy and whiny mornings anymore… or at least not as often.

I intend to have our mornings to start with joy and our evenings end with peace. 

It probably sounds easier than it always is possible to make happen with stubborn-than-average child on our hands, but I truly hope the rhythms will be of great help. I wish to create him a daily reminder he can be sure of to always be there for him.

I might use the help of something like this or something like this so the visual would support the thought behind  the idea. 

Let's see how that goes ;).

I plan to craft a cool poster or a picture with the munchkin, so he would be able to see, what awaits for him on the particular day, so he could prepare himself for the day gently. 

I'll share it here, too so you could get some ideas :) . 

#RETSEPTIREEDE: Püreesupike külmkapijääkidest

Hilisõhtune küll, aga ikkagi reede ja retseptiga.

Olgu, tuleb tõdeda, et lugu on lihtsamast lihtsam - mul on terve nädal olnud HIRMUS supiisu,  aga suurem toiduvalmistamine on sel nädalal olnud pigem teisejärguline ja seega viitsimine supitegu ette võtta saabus alles täna hommikul, kui külmkapis olevale otsa vaatasin ja tõdesin, et kiiremas korras tuleb köögiviljadega midagi ette võtta, et ma neist lõplikult ilma ei oleks (ja ma absoluutselt ei salli toidu minemaviskamist, seega see on vägagi motiveeriv tegur).

Ühesõnaga, täiesti ilma igasuguse peenutsemiseta sai ülal nähalolevast lihtne supike, mille võlusin saumikserdades siidiseks ja mõnusaks ning serveerisin maheda suitsupeekoniga.

Vaadake seda värvi! Mõnuuuuuuus!

Roheväljakutse 2018

2.-11. aprillil toimus Eesti Rohelise Liikumise algatatud roheväljakutse, millest kuuldes olin kohe õhinas osa võtma. Nii põnev on mu meelest, kui muidu enese jaoks pildis olevad teemad ka ümbritsevaga kokku kõlama hakkavad.
Nimelt, nagu alati, kirjutasin ka selle aasta algul üles kõik, mida plaanin selle aastanumbri sees ette võtta, mida kogeda, kus käia, mida saavutada, mida kirjutada, mida muuta, mida oma ellu juurde lisada ja nii edasi ja nii edasi... ja üks väga läbiv teema oli minimalism, argielu lihtsustamine, püsivate rütmide loomine ja ellutoomine. Roheväljakutsega tutvudes kõlas selle sisu nii mõnusalt juba käimasolevaga kokku.
(Praegu ma mõtlen, et oleksin võinud varem kirjutada sellest, et sõnumit edastada ja nii, aga seekord sai järelvaatav rohelugu. Mis seal ikka.)
Teemadega ja iga päeva juurde kuulunud taustakirjaga saab lähemalt tutvuda SIIN.

Esimese päeva ülesandeks oli eneseanalüüs. Mõelda sellele, milline on mu keskkonnakäitumine ja - harjumused. Midagi üleliia üllatavat ma enese kohta teada ei saanud. Eeldasin, et olen üsna teadlik ja loodusthoidev ilmselt, testist selgus samuti just see.
Lisaks oli ülesandeks kirjutada ühest minu jaoks suurimast keskkonnaprobleemist ning sellest, kuidas saan selle leevendamisele kaasa aidata. Selle juures tõin välja maailmamere reostuse, sest just sel päeval sattusin lugema mingit artiklijuppi merede olukorrast, hirmusin ja kurvastasin ja ühesõnaga, pilt reostatud ookeanist ja mereloomadest, kes kiletükke toidu pähe söönud on ei läinud mul meelest... Ausaltöeldes mul adekvaatsemat ja tehtavamat lahendust kui oma tuttava ranna kraamimine ja oma põngerjatele selgitustöö tegemine pähe ei karanudki. Võib olla selles piisab? Võib olla peaks selgitustöö laienema kodust kaugemale? Võib olla peaks lahti laskma (eel)arvamusest, et ühe inimese või pere tehtu ei muuda midagi?

Teisel päeval läks roheline lugu keerulisemaks. Oma meelest oleme me alati olnud loodussõbralikud ja - teadlikud reisumehed... aga kui vaatama hakkasin, siis lõi veidi ikka jalad alt küll. Sõltumata sellest, et igapäevaselt käime me jala, sõidame tõuksi-ratta-kelguga-bussiga-rongiga, on reisimine miski, millega meie loodushoidmine läheb natuke vastuollu. ideaalis ei peaks ilmselt selliseid lennumiile aastas koguma, kui meie kogume. Kui aga elu on veerenud nii, et kaaslane on pärit teisest euroopa servast, on tegemist veidike nagu paratamatuse kääridega.
Ja ega ma ausaltöeldes päris täpselt ei teagi, kuidas seda probleemi lahendada. Ma tunnen, et selles osas on meie pere süü üsna suur. Ent samas, kas tekib tasakaal, kui me argipäevaselt pigem väga keskkonnasõbralikud oleme? Kas see, kui nüüd siiski lendamist vähem on, kui paar aastat tagasi, tasakaalustab meie lennumiilide karmat natukenegi?


Kolmandal väljakutsepäeval sain tegelda taas ühe oma lemmikteema - toitumisega.
Päeva tutvustus ütles järgmist: 

Kas teadsid, et 45% puuviljadest, köögiviljadest, mugulatest ja juurikatest läheb tootmisel/tarbimisel raisku? Samal ajal kui 815 miljonit inimest on maailmas alatoidetud, läheb ainuüksi Euroopas aastas raisku 88 miljonit tonni toitu, mille koguväärtus küündib 146 miljardi euroni. Toitu raisates ja minema visates raiskame ka neid ressursse (vesi, väetis, maa, energia, tööjõud), mis on selle valmistamiseks kulunud. 

Olukord tundub tume, kuid mitte lootusetu. Kuigi olulise osa raiskamisest põhjustavad vahendajad, siis väga suur hulk toitu tarbitakse ning visatakse ära just kodustes majapidamistes. See on probleem ka Eestis, kus kodumajapidamistes visatakse aastas ära pea 63 miljoni euro väärtuses toitu. Seega saaks iga inimene oma elustiili kohendades olukorda parandada ja samal ajal raha säästa. Tarbi toitu targalt lehelt leiad väga häid mõtteid, kuidas minimeerida toidujäätmete teket.

Päris hirmsad andmed mu meelest. Aga lahendused on lihtsad ja tehtavad ning nende ellurakendamine tekitab minus elevust igapäevaselt! Eriti soovitus valmistada vaata-mis-kapis-leidub toitu. See toiduliik on napilt üks mu lemmikumaid ja loovusele võimalust anda mulle ka meeldib. Seega, seelaadne soovitus polnud küll teab mis uudis, vaid pigem meeldetuletus. Samuti ei põlga ma ära ka veidra välimusega köögivilju või näiteks allahinnatud kaupa, kukkuva kuupäevaga toitu või kapis leiduva lõpuni äratarvitamist. Suur lihalemb ma ka pole. Pikalt olen vaid taimselt toitunud ning ka nüüd pigem lihavabadust eelistav. Teadliku toitumise leheküljel tehtud testist selgus, et suur toiduraiskaja ma pole (huhh!) , ehkki tuleb tõdeda, et saaks paremini, veel mõtestatumalt. Veel läbimõeldumalt ja ma ise eelistaksin, et hooajalisemalt. Antud päeva juures oli huvitav küsimus - mida teed lastest järele jäänud toiduga. Viimasel ajal palju jääke taldrikule ei jää, kuna rakendame printsiipi, et alati saab juurde tõsta, esialgu olgu ports pigem väiksem ja kui selle lõppedes kõht ikka tühjavõitu, saab juurde tõsta. See aitab kaasa sellele, et kumbki vanemaist ei pea (puhtalt süütundest, et mitte toitu ära visata) lapsinimese taldrikut lõpetama.

Neljas päev tõi kaasa teema mikroplast. Rõivaste koostisega olen juba tegelenud,  (valdavalt leiab meie kapist naturaalseid materjale, taaskasutusest pärit rõivaid - kangaid , aga selles lähemalt juba peagi saabuval moerevolutsiooni nädala.l) kosmeetika olen samuti järjest looduslikuma vastu vahetanud. Seega päeva ülesanded tekitasid minus hetkeks nõutuse tunde - olin selle teemaga läinud juba üsnagi süvitsi ja kartsin, et see ei paku mulle otsest väljakutset. Otsustasin seega, et uurin veel sügavamalt. Seega alustasin tol päeval moerevolutsiooni nädalast kui initsiatiivist kirjutamist, lisaks sukeldusin oma riidekappi,et seal üks põhjalik suurpuhastus ette võtta ning taaskasutusse saata asjad, mis minule enam vajalikud pole, ent võiksid rõõmustada kedagi teist. 

Interneti varjatud energiakulusid uurides selgus, et ka selle ülesandega olin alustanud - olin äsja loobunud meilitsi saadetavatest müügipakkumistest (kõigist, väljaarvatud raamatud!) ning tühjendanud oma meilboxi ebavajalikest kirjadest. Samuti rakendan juba aastaid printsiipi, et laste ärkveloleku ajal ma internetis/arvutis ei tegutse, tööaeg langeb kas nende uneajale või ajale, kus nendega tegutseb mõni teine pereliige (viimase puhul eelistan arvuti kaasa võtta ja kirjatööd teha kas kusagil kodust väljaspool või vähemalt teises toas.). Ma veel mõtlen, kas kirjutan selets otsusest lähemalt, või mitte. Väljakutse ülesanne lahendas end aga pea ise - teha internetivaba päev oli imelihtne, kuna päev möödus armaste külaliste seltsis juttu puhudes ning käsi ei sügelenud instagramist piiluma, kus keegi parajasti peent kohvi joob ning tööülesanded olid eelmisel päeval lahendatud.

7. aprilli metsapäev oli taas üks mu lemmikuid! Nii looduses jalutamine kui radade avastamine kuulub meie ellu niigi, aga see oli kui meeldetuletus, et seda peaks VEEL ROHKEM ette võtma. Tekkis ind ja inspiratsioon minna ja uudistada, välja otsida linnumääraja (jep!) ja koos põngerjaga luubiga taas kevadet uudistama minna. (Lisaks meenus mulle, et mul on siiamaani pooleli Mikita "Kukeseene kuulamise kunst", mida ma nüüd kiiremas korras edasi lugeda tahan.)

Pakendivaba päeva juures kurvastas mind vaid see, et see ei langenud neljapäevale - nimelt on siis Rakveres OTT - Otse Tootjalt Tarbijale kokkusaamine-turuke, mille kundedeks me meie suureks rõõmuks saanud oleme. See on nii kuldne leid, et peaksin sellest mingil päeval lähemalt kirjutama vist. Vähe sellest, et talunikega vestlemine on vahva ja teadmine, kuskohast meie toit pärit on, on nii-nii väärtuslik, on toit, mida sealt osta saame nii kvaliteetne ja hingega tehtud, et lihtsalt lust on süüa! (me räägime siin mahedatest piimatoodetest, värskest leivast ja küpsetistest, mahemunadest, mahladest, meest, mahelihast ja nii edasi ja nii edasi... ) Lisaks kõigele sellele saab kogu seda headust osta taaskasutatavasse taarasse, võib viia kodus ülejäänud purke jogurtipurkideks ja nii. Tahaks rohkem niimoodi osta oma toidukaupa, üldse. Näha, kuskohast meie toit pärineb. Sel suvel plaanin natukene aiamaale ka panna porgandeid, rediseid ja maitserohelist ja maasikaid... aga see on rohkem selline suvel ampsamise jagu, mulle tundub. Kartulid, porgandid ja peedid oleme siiani ka kas saanud pereliikmete/sõprade lahketelt aiamaadelt või ostnud tuttavate kohalike talumeeste käest. Aga tahaks veelgi kitsendada seda ringi ja tubli olla selles osas. Toetada oma igapäevaste tarbimisvalikutega suuremalt jaolt vaid väiketootjaid ja mahetalukesi ja pisikesi algatusi ja tuttavaid ja toredaid ja usinaid kasvatajaid... Tegelikult, kui nii mõelda, ehk ei olegi see nii keeruline? Tuleb vaid läbimõeldult ostelda, ehk?

Järgnenud kemikaalivabaduse päeval tuli näiteks muuhulgas uurida, kui palju puhastusvahendeid mul kodus on. Patsutasin endale õlale, et oluliselt palju neid polnudki - pesugeel (seal eco hetkel, aga see varieerub ühe vegan pesugeeliga, mis mulle ka üsna meeldib), sapiseep (ei ole olemas paremat plekieemaldajat! Mõned aastad tagasi Iirimaal otsisin tikutulega sapiseepi taga ja mida polnud, seda polnud. Tookord leppisin seal paljukiidetud vanishi seebiga, ent ausõna, sapiseebi vastu ei saa see mitte kuidagi!), nõudepesuvahend (varieerub kas mayeri või ühe apelsinilõhnalise vegan vahendi vahel, mida ostan kui satun realiseerimiskeskusesse ja mida ma mujal kohanud pole), mingi üldpuhastusvahend, mida aeg-ajalt näiteks sörtsutan põrandapesuvette kui tuju tekib. Ja ongi kõik. Muid vahendeid pole. Seal eco sisse meeldib mulle panna paar tilka mõnd aroomiõli teinekord. näiteks lavendrit, kui pesen voodipesusid või sidrunheina või apelsini, kui pesen lasterõivaid. Ma ei mäleta kusjuures ka lapsepõlvest, et meil oleks tohutu hunnik erinevaid kemikaale olnud koristamise tarbeks. Pigem ikka looduslikumat plaani asjad olid kasutuses mu mäletamist mööda. 

Roheväljakutse viimase osavõtupäeva ülesanne oli minu jaoks ilusti kogu väljakutset kokku võttev - minimalism. Päeva tooni seadis järgnev tekst: 

Aga mis saaks, kui keskenduksime ainult olulisele? Ainult sellele, mis on meie jaoks tõeliselt tähtis ja hädavajalik - tervisele, suhetele lähedastega, kogemustele, isiklikule arengule, vaimsusele, maailmaparandamisele ja oma panuse andmisele. 

Minimalism keskendub lihtsama, selgema ja rahuldustpakkuvama elu loomisele läbi igapäevaste teadlike valikute, kasutades selleks vaid vajalikul määral ressursse - ei vähem, ei rohkem.

Keskendudes olulisele, saame elimineerida ebavajaliku. See puudutab erinevaid elu aspekte ja valdkondi - alates asjadest ja lõpetades kohustuste, tegevuste ning suhetega meie elus.

Kõlab hästi, eks? Ma olen juba eelmise aasta lõpust tundnud aina enam, et sellist lihtsustamist ja minimalismi soodustavat eluolu on mulle nii nii väga vaja. Ja nagu öeldud, siis sinnapoole ma meid nüüd tüürin tasakesi. Lihtsama ja rahulikuma elu poole, ma loodan.

Tol päeval vaatasin SEDA TEDtalki - soovitan väga. (Üldse, vaadake youtube'st kanalit The Minimalists, see on ühtaegu nii informatiivne kui lõbus kui silmaringi avardav!)

Kokkuvõtteks, mul on VÄGA  hea meel, et selles väljakutses spontaanselt osaleda otsustasin. Olgugi, et tegemist on mulle südamelähedase teemaga nagunii ning paljud ülesannetest olid tegevused, mida teeksin niigi, siis oli mõnus saada uusi ideid ja energiat tegutsemiseks. Lisaks olin nii tänulik nende igapäevaste taustkirjade eest, mis andsid vastavate teemade kohta palju lisainformatsiooni, tõid lähemale leheküljed, kuskohast veel rohkem edasi uurida saab ja see on NII tähtis. Minu jaoks ka just see aspekt, et nüüd näiteks oskan põngerja (teinekord väga spetsiifilistele) küsimustele anda sisukamaid vastuseid. Teatud mõttes on suurim asi, mida saan ise igapäevaselt keskkonna jaoks ära teha, just see eeltöö oma lapsega ja ta lõpututele küsimustele vastamine, koos looduses käimine ja sellega ühenduses olemine, sellest hoolimine ja selle eest koos hoolitsemine.  

Igaühe hinges on revolutsioon...

Hakkasin ühel päeval oma vanu märkmike üle lapates taas mõtlema tarbimisele ja tarbimisharjumustele. Kuidas mu arusaamad vastavast teemast on läbi aastate kasvanud, ent samas jäänud võrdlemisi samaks. Nimelt on mul vist olnud õnne elada ja kasvada perekonnas, kus asjadekultus üldse teemaks polnud ning kus alati on ise (ringi)tegemine, nuputamine, pigem-üks-ja-korralik, taaskasutus ja omanäolisus olnud valdav. Tõsi, lapsepõlves ja tiinekana üksikvanemaga kasvades ka olude sunnil, ent samas on selle aluseks olnud ka põhimõttelisus. 

 Kui ma oma riidekapi sisule mõtlen, siis julgelt 80% selle sisust pärineb kas taaskasutusest, tuttavate-sõpradega vahetatust või läbiaegade lemmikuist, millest loobumine minu jaoks võimalus pole (vt. ka - emotsionaalne seotus). Tegu pole mitte mingi valemiga kapselgarderoobiga, mille kontseptsioon mulle küll huvitav tundub, ent mille saavutamine miskipärast alati teooriast kaugemale ei jõua, ent järjest enam jõuan selleni, et hoian oma kapis vaid neid esemeid, mida tõepoolest kasutan, armastan ning mis mulle ka sobivad. 

 Kui aus olla, siis põhjalikumalt hakkasin materjalidele mõtlema alles peale põnni sündi. Eelnevalt teadsin vaid varasema (elu)kogemuse põhjal, mis on naha vastas mõnus ja mis mitte, mis sobib ja mis mitte, millest mida õmmelda saab ja millest mitte nii hästi. Teadmised materjalide koostisest, valmistusviisidest, tootmistingimustest, õiglasest kaubandusest ja muust sellisest olid pigem hägused. 

Plaanin oma kogemustest selles vallas peagi pikemalt kirjutada, ent eelmisel nädalal toimunud ülemaailmsel moerevolutsiooninädal    uurisin Minnilt, kes tegeleb Indiast mahekangaste (+ näiteks ka sallide, voodipesu ja rätikute) tarnimisega, lähemalt vastava teema kohta. 

"Indias on tootmisel kaks erinevat nägu - käsitöö ja intensiivtööstus. Kummalisel kombel need eksisteerivadki käsikäes ning selles kombinatsioonis väljendub efektselt India enda olemus, kus tehnoloogia ja käsitöö/traditsioonid või siis jõukus ja vaesus eksisteerivadki rahumeelselt kõrvuti.

Suure pildi saamiseks numbritele ka ring peale - maailma tekstiilitööstusest 60% kuulub sünteetilisele kiule ja 33% intensiivpuuvillale (millest 90% tänapäeval on geenmuundatud seemnest). Teiste kiudude osakaal on marginaalne. Sünteetilisest pool on, muide, polüester (mida lisatakse kõikvõimalikesse kangastesse eelkõige hinna alla tõmbamiseks ning segukangad ei ole taaskasutatavad). Kogu maailma puuvillast 1% on orgaaniline (orgaaniline saabki olla vaid naturaalne kiud ehk sünteetika ja tselluloos ei lähe arvesse). Orgaanilised (naturaalsed) kiud on veel linane, kanep, dzuut, nõges ja ramsee. Lisaks ka loomsed kiud - eelkõige vill ja siid.

Enamus (ca 40%) sünteetilisest kiust toodetakse Hiinas, Indias 15%. Puuvillast üle 20% Indias ja 25% ringis Hiinas. Nüüd aga huvitav ja oluline nüanss - 75% ograanilisest puuvillast tuleb aga Indiast! See viitab India agraarühiskonnale (70% indialasest elavad maapiirkondades) ja käsitööst läbipõimumisele. Orgaaniliselt (vähese veega, loodusliku kahjuritõrjega, põllupidajate jaoks null tervisekahjudega) on Indias lihtne kasvatada just seepärast, et seal on põllumajanduses vähe suurtööstuslikku lähenemist (on küll, aga vähe) ja seega on kerge vajadusel ümberorienteeruda (ei pea investeerima). Põllu kündmisel kasutatakse traktorit ja sellega tehnoloogia sageli piirdubki, ülejäänud töö käib käsitsi - seemned mulda, sõnnik ja kahjuritõrje, niisutamine, puuvilla tupsude korjamine. Orgaanilise puuvilla kasvatamine, muide võtab hiljutise Soil Association'i poolt läbi viidud uuringu kohaselt 91% vähem ressursse võrreldes intensiivpuuvillaga. Ei saa öelda, et käsitööna kasvatatud puuvill tuleb ei ole õiglane kaubandus, pigem on alati küsimus selles kellele makstakse õiglaselt ja kellele mitte ning seda on iseenesest raske kontrollida. GOTS sertifikaadi eeldusteks on nii keskkonna, tervise kui ühiskondliku eest seismine ehk siis sertifikaate võib usaldada (tegemist on Saksamaal ja Hollandis tegutsevate järelvaateorganisatsioonidega).

Ma ise oma tegemistes jälgin just sertifikaatide olemasolu (kuigi mul enda ettevõttel sertifikaati veel ei ole, iga-aastane kulu on alates 3000€). Kuna elan Indias, siis töötan isiklikke kontaktide baasil ja olen kõikide oma partneritega ka silmast silma kohtunud, mõnega lausa mitu korda aastas. Olen end eelkõige läbi rahvusvaheliste raportite viinud kurssi tekstiilitööstuses toimuvaga ja õpin pidevalt juurde. Siiani olen Eestisse toonud orgaanilise sertifikaadiga froteest vannitoarätikuid, voodipesu, salle ja erinevaid kangaid. 

  Kuna mul siiani ei ole olnud edasimüüjaid ning olen ise oma kangaid otse müünud, siis minu hinnad on olnud lausa tavakangaga mõõdukas konkurentsis. Aprillist alates on mul edasimüüjaks Ökopood Roheline Vihmavari ning hindadele lisandub käibemaks ja marginaal ehk hinnad on mõnel määral kerkinud. Seega ei ole minu hindasid keegi veel kalliks pidanud ning ehk sellepärast ei ole ka hinna tagamaade kohta uuritud. Miu oma ettevõte ei ole isegi veel käibemaksukohuslane ja ka seetõttu on hinnad madalad olnud. Kuna ma ise saan kinnitada, et kangad on GOTS-iga tootjalt, siis on see ammendav vastus olnud - vähesed on uurinud, mida GOTS täpsemalt katab (enamjaolt teatakse, usaldatakse) ja mõned uurivad sertifikaadi olemasolu kohta (näiteks toodetakse valmisrõivaid ning soov on valmistootele samuti sertifikaat lisada vms). Ostja on kindlasti teadlikumaks muutunud ja minu diskussiooniõhtutel on alati mõus seltskond inimesi, kes on huvitatud ning küsitakse alati palju. Huvi on moetööstuse telgitaguste vastu väga suur. 

Ise arvan, et inimesed on üldiselt muutunud väga terviseteadlikeks ning tervis kõnetab eranditult kõiki, samas kui keskkonna ja õiglase kaubandusega seotud problemaatika on lihtsalt inimesest piisavalt kaugel, et jääda massidele ebahuvitavaks. Samas tavainimene siiski veel ei hooma kuidas polüester tervist kahjustab ning veel enam milliseks koormaks see keskkonnale on. Pudelikaelaks on ka see, et alternatiive pole! Ehk kui soovida nahasõbralikke treeningrõivaid, siis alternatiivid on peaaegu olematud, eriti arvestades kuivõrd kõrgtehnoloogiliselt termopluusid jm valmistatud on (aga need on nailonist, polüestrist, akrüülist!). Aluspesuga on veidi paremad lood (leidub naturaalset kiudu), kuid disainid ja hind jätavad soovida. Tavapoodides on nii palju odavat madala kvaliteediga jama, mis on lihtsalt silmale (ja rahakotile!) niivõrd atraktiivsed ning naturaalsest kiust või siis lyocellist (ainuke keskkonnasõbralik tselluloosipõhine kiud) alternatiive on liiga vähe ja need on liiga tavalise disainiga või liiga kõrge hinnaga."

Ma tunnen  peale Minni vastuse lugemist, et ma PEAN veelgi enam teada saama, mis täpselt tootmises toimub. Mida miski meie tervisega teeb, meie ümbrust mõjutab. Veelgi enam - ma tahan olla osaks muutusest. Olla osaks nende teadmiste jagamisest ja selle info loomulikuks, teadvustatud teadmiseks muutumiseks. 

Ma ausalt öeldes ei oskagi muud siia hetkel lisada, ent ma hea meelega kuulaks teie mõtteid antud teemal.  

Trööstisõbrad headuse teenistuses.

Kellele tegemist täiesti uue asjaga, siis Trööstijate looja tutvustab plaastreid järgmiselt:

In the world of Cuddlings everyone is welcome and everyone is equally important. We believe in participation and community and that together we can create a big difference. We are happy to share what we have with those less fortunate and we focus on giving love and care. A Cuddly plaster is the easiest way to comfort a sad child or a stressed adult. They serve as a small transitter of your care and it doesnt matter if you know the child or person or not. A Cuddling can be given to a child in the street or to an old lady begging, or donated to your local hospital. The "Cuddling effect" is very obvious and you will also find comfort in the way they provide solace to strangers.

Ma pean tunnistama, et mulle on nende filosoofia väga südamelähedane. Nii pisemate kriimude kui päris südamevalu puhul aitab hoolimine kõigest muust enam.

Ma lähtun haiguste puhul tavaliselt sellest, et lisaks välistele teguritele on iga asja taga mingisugune emotsionaalne seos. Selle mõttega trööstisõpru vaadates klapivad meie vaated lohutamisele väga. (Põhjust leida ja ravida aitavad pisikesed semud kindlasti!).

Lisaks fakt, et Tröstisar juba alustades mõtles lisaks kriimudele-kraamudele ka laste vaimsele tervisele, heategevusele ja abistamisele ning andmisele (nii kogukonnas kui globaalselt). Ja need tegurid kõlavad minuga kokku. Lisaks trööstile ka väärtuskasvatuse elemendid, mu arust.

Niisiis, saime kingituseks paki Trööstiplaastritega.

Ajaliselt paremini ajastatud pakki poleks olnud võimalik saadagi.

Korraga oli käimas ÜLItiheda graafikuga intensiivne nädal, mil põnn tavalisest pikemalt lasteaias oli, minul vindus mingi köhaline ning nädala lõpuks oli meie põngerjas üleni täppe täis ja käes oli aeg tuulerõugeteks. Tasub mainida, et sealjuures meie tavapäraseid stressirohkete olukordadega toimetulekuviise (koos joogatamine, õues pikalt ringi tuiamine vms) eriti rakendada võimalik ei olnud, kuna palavikuga ja üleni sügelevana polnud lapsest suuremat matka – ega joogameest.

Siis tulidki appi plaastriloomad, kellele sai tasakene pai teha ja kes valvas, et täpikesed vehkat teeks.

Kuna plaastrite liim on võrdlemisi tugev, leppisime omakeskis kokku, et kui loomake maha tuleb, on tervis tagasi. (etteruttavalt võib öelda, et sedasi umbes läks ka!)

Tuulerõugetega võitlemas.

Praeguseks on Trööstijatest saanud meie elu loomulikud kaaslased. Kotis on paar tükki alati kaasas (mulle sobib mõte, et saan neist tekkivat rõõmu edasi anda, kui tekib võimalus) ning nii mõnigi kord on juhtunud, et põnn mulle enne pikka tööpäeva mõne pisiloomakese jakitaskusse sätib, „et oleks julgem.“

Sealjuures pole pimedas helendavaid plaastreid me veel proovida jõudnudki, ehkki üks plaanike mul nendega seoses peas idaneb küll. (Sellest siis, kui plaan teoks saab!).

Seniks aga saab soovi korral endale lohutajad-abistajad tellida SIIT. (Neil on veel igasuguseid põnevaid lapse head (vaimset) tervist toetavaid abimehi, vaadake järgi!)

TREFF: "Piip ja Tuut köögis"

See on lugu kohtingust, kus üks kloun kutsub teise õhtusöögile. Mis sest, et nad on sõbrad ja tunnevad teineteist juba pikka aega, aga alati on ju põnev leida postkastist üllatuskutse. Sellistel puhkudel pannakse selga kõige ilusamad riided ja kaetakse laud imeliste hõrgutistega. 

Mulle meeldib teatris käia nii, et kogu käik on natuke spontaanne, natuke veider ja kindlasti elevust tekitav. Mis puudutab Piipu ja Tuutu, sai nende etendus mu jaoks omamoodi lakmuspaberiks, kuna tundsin, et kóik need aspektid olid kohe esindatud. 
Samas olin kindel, et ma ei pea pettuma. Piip ja Tuut on ju legendaarsed! Ja nende mängumaja on üks salapaigake Tallinna vanalinnas. Tõeline rõõmuallikas lastele ja lapsemeelsetele. Samamoodi ka reede õhtul nähtud etendus, kus sõnadeta etenduses kõik öeldud sai. 
Kus táismajale láinud etenduses publik aegajalt tooliservadel istus ja (ootus)árevalt tegemisi jálgis, et siis járgmisel ennastunustavalt naerda rókata.

Vabastav on tajuda teinekord maailma eri tahke lábi lapselike silmade, Haide Männamäe ja Toomas Tross oskavad need lapsesilmad ka tõsiseimais täiskasvanus peenelt välja tuua. Osavalt meenutati meile kóigile, mis tunne on olla laps, tajutasandil. Olla siiralt róómus, siiralt nukker, siiralt elevil, siiralt páris. 


 Kes soovib Piibu ja Tuuduga õhtusöögile sattuda, saab láhemalt uurida nende kodulehelt.
Soovitan sattuda!

Fotode autor: Brian F. Devaney

küsimused kõigile vastustele

Ma olen vana meemifänn ja kuna kusagilt parajasti ringlevat meemi ei leidnud, võtsin oma pinteresti kirjutamiskaustast ühe küsimustiku, tõlkisin ta ära ja here we go. Et saaks vahepeal küsimise asemel vastata;).

1. 5 teed minu südame võitmiseks (tahtsin algseks tõlkeks kirjutada viis viisi:D, ent ajas liialt naerma) - päris vestlused, toit (nii koos kokkamine kui üllatuslik hommikukohv voodis), siirus, huumor, ...

2. Miski, millesse Sa kirglikult suhtud - perekond ja selle heaolu; waldorfharidus, ...

3. Raamat, mida armastad - Mu öökapiraamat hetkel on Thomas Gordoni "Tark Lapsevanem" ja võib öelda,et ma armastan seda omamoodi küll. Peamiselt selle toe pärast, mida sealt leian. Aga veel on alatisel olulisel kohal Viidingu luulekogud, mu joogaõpikud ja lapsepõlvest armsad raamatud ja lood.

4. Kirjelda oma päeva - enamik mu päevi algab sellega, et ma hiilin teisi äratamata kööki ja panen kohvi tõmbama. Samal ajal joon ära tassi sooja sidrunivett ja vaatan (võrdlemisi uimasel pilgul) aknast välja. Siis joogatan vähemalt pool tundi ja proovin leida aega, et unenäod ja muud mõtted üles tähendada. Peale seda on kohv paras ja aega hommikusöök hakkama panna (enamasti mõni pudruline) ja põnn äratada (Seda juhul, kui on lasteaeda mineku päev . Kui kirjutan kodust, siis toimub ärkamine omas tempos) ja hommikused toimetused kordamööda ära toimetada.
Juhul, kui sõidame linna, siis sätime bussile; sealt edasi juba lasteaeda ja tööle; juhul kui tegutseme kodust,käime tiiru õues ja sätime siis end töölainele (ja mõni teine siis pusletama/raamatuid uurima/joonistama, jne.). Kõige selle keskel toimub sujuvalt ka söömine, ettelugemine, koostegutsemine jne. Pealelõunased ja õhtused tegevused varieeruvad vastavalt tujule/ilmale/päevale/soovile.

5. Su arvamus meinstriim muusikast - See on nii suhteline. (mõtlen siiamaani,mida siin veel öelda, aga that`s it.)

6. 5 asja, mis Sulle ei meeldi - plögane ilm, üleolev suhtumine, külm kohv, ...

7. Mida Sa täna sõid - juust + tomat täisterasepikul, jogurt, kohv, vesi. Lõuna söömiseni ei ole veel jõudnud.

8. Kui oluliseks pead haridust - väga oluliseks. Ent veel olulisemaks pean üldist haritust.

9. Pane muusika Shuffle peale ja kirjuta 5 lugu, mis mängisid - Hahahhaa! Okei.
1) Trad Attack - "Kuukene"
2) Michael Jackson - "Thriller"
3) Florence and the machine - "You got the love"
4) Curly Strings - "laul sõbrale"
5) Prince -"Purple Rain"

10. Su arvamus oma kehast - Praeguseks arvan, et olen teinud rahu sellega, milline olen.

11. Mis rõivaid täna kandsid?  - Joogapüksid + pusa + kapmsun kombo.

12. Miski, mille üle oled uhke - oskus hinnata igapäeva ilusaid hetki, Põnnu, eneseareng jne.

13. 5 asja, mida endale sooviksid - kui me räägime materiaalseist ja praktilistest asjadest, siis seljuhul: Kummikud, kevadmantel/-parka, uus näokreem, ... aga in the grande scale of things oleks eriti mõnus olla alati nii zen kui ma end alati ette olen kujutanud olevat/kõpitseda maja kallal seda enda unistuste pesaks.

14. Sinu hirmud - hihhiii..."Ei karda kurja hunti ma, sest kõnnin memme musiga.." ? Irratsionaalsed hirmud on ära kadunud (Lihtsam on mitte ülemõistuse palju karta), ent näiteks ämblikke ma ise õue pigem ei transpordi ja suurtest koertest lähen pigem kaarega mööda. Ja enne tähtsaid telefonikõnesid kirjutan märksõnad ette, et sassi ei läheks (pelgan puterdama hakata).

15. sõnad/väljendid,mis ajavad Sind naerma -
vikerforell
taristu

16. Koht, kuhu kindlasti sooviksid reisida - Barcelona, Wroclaw, Pariis, NYC, India, Maroko...

17. Viis veidrat asja, mis Sulle meeldivad - Mullikile, raamatute lõhn, seest karvaste saabaste sokkideta kandmine, süüa imelikke maistekombinatsioone koos (a´la tomat+suhkur; pähklivõi + juust; mesi+hapukurk jne.) , . ...

18. Miski, mille pärast oled elevil - Kodukujundus!