Igaühe hinges on revolutsioon...

Hakkasin ühel päeval oma vanu märkmike üle lapates taas mõtlema tarbimisele ja tarbimisharjumustele. Kuidas mu arusaamad vastavast teemast on läbi aastate kasvanud, ent samas jäänud võrdlemisi samaks. Nimelt on mul vist olnud õnne elada ja kasvada perekonnas, kus asjadekultus üldse teemaks polnud ning kus alati on ise (ringi)tegemine, nuputamine, pigem-üks-ja-korralik, taaskasutus ja omanäolisus olnud valdav. Tõsi, lapsepõlves ja tiinekana üksikvanemaga kasvades ka olude sunnil, ent samas on selle aluseks olnud ka põhimõttelisus. 

 Kui ma oma riidekapi sisule mõtlen, siis julgelt 80% selle sisust pärineb kas taaskasutusest, tuttavate-sõpradega vahetatust või läbiaegade lemmikuist, millest loobumine minu jaoks võimalus pole (vt. ka - emotsionaalne seotus). Tegu pole mitte mingi valemiga kapselgarderoobiga, mille kontseptsioon mulle küll huvitav tundub, ent mille saavutamine miskipärast alati teooriast kaugemale ei jõua, ent järjest enam jõuan selleni, et hoian oma kapis vaid neid esemeid, mida tõepoolest kasutan, armastan ning mis mulle ka sobivad. 

 Kui aus olla, siis põhjalikumalt hakkasin materjalidele mõtlema alles peale põnni sündi. Eelnevalt teadsin vaid varasema (elu)kogemuse põhjal, mis on naha vastas mõnus ja mis mitte, mis sobib ja mis mitte, millest mida õmmelda saab ja millest mitte nii hästi. Teadmised materjalide koostisest, valmistusviisidest, tootmistingimustest, õiglasest kaubandusest ja muust sellisest olid pigem hägused. 

Plaanin oma kogemustest selles vallas peagi pikemalt kirjutada, ent eelmisel nädalal toimunud ülemaailmsel moerevolutsiooninädal    uurisin Minnilt, kes tegeleb Indiast mahekangaste (+ näiteks ka sallide, voodipesu ja rätikute) tarnimisega, lähemalt vastava teema kohta. 

"Indias on tootmisel kaks erinevat nägu - käsitöö ja intensiivtööstus. Kummalisel kombel need eksisteerivadki käsikäes ning selles kombinatsioonis väljendub efektselt India enda olemus, kus tehnoloogia ja käsitöö/traditsioonid või siis jõukus ja vaesus eksisteerivadki rahumeelselt kõrvuti.

Suure pildi saamiseks numbritele ka ring peale - maailma tekstiilitööstusest 60% kuulub sünteetilisele kiule ja 33% intensiivpuuvillale (millest 90% tänapäeval on geenmuundatud seemnest). Teiste kiudude osakaal on marginaalne. Sünteetilisest pool on, muide, polüester (mida lisatakse kõikvõimalikesse kangastesse eelkõige hinna alla tõmbamiseks ning segukangad ei ole taaskasutatavad). Kogu maailma puuvillast 1% on orgaaniline (orgaaniline saabki olla vaid naturaalne kiud ehk sünteetika ja tselluloos ei lähe arvesse). Orgaanilised (naturaalsed) kiud on veel linane, kanep, dzuut, nõges ja ramsee. Lisaks ka loomsed kiud - eelkõige vill ja siid.

Enamus (ca 40%) sünteetilisest kiust toodetakse Hiinas, Indias 15%. Puuvillast üle 20% Indias ja 25% ringis Hiinas. Nüüd aga huvitav ja oluline nüanss - 75% ograanilisest puuvillast tuleb aga Indiast! See viitab India agraarühiskonnale (70% indialasest elavad maapiirkondades) ja käsitööst läbipõimumisele. Orgaaniliselt (vähese veega, loodusliku kahjuritõrjega, põllupidajate jaoks null tervisekahjudega) on Indias lihtne kasvatada just seepärast, et seal on põllumajanduses vähe suurtööstuslikku lähenemist (on küll, aga vähe) ja seega on kerge vajadusel ümberorienteeruda (ei pea investeerima). Põllu kündmisel kasutatakse traktorit ja sellega tehnoloogia sageli piirdubki, ülejäänud töö käib käsitsi - seemned mulda, sõnnik ja kahjuritõrje, niisutamine, puuvilla tupsude korjamine. Orgaanilise puuvilla kasvatamine, muide võtab hiljutise Soil Association'i poolt läbi viidud uuringu kohaselt 91% vähem ressursse võrreldes intensiivpuuvillaga. Ei saa öelda, et käsitööna kasvatatud puuvill tuleb ei ole õiglane kaubandus, pigem on alati küsimus selles kellele makstakse õiglaselt ja kellele mitte ning seda on iseenesest raske kontrollida. GOTS sertifikaadi eeldusteks on nii keskkonna, tervise kui ühiskondliku eest seismine ehk siis sertifikaate võib usaldada (tegemist on Saksamaal ja Hollandis tegutsevate järelvaateorganisatsioonidega).

Ma ise oma tegemistes jälgin just sertifikaatide olemasolu (kuigi mul enda ettevõttel sertifikaati veel ei ole, iga-aastane kulu on alates 3000€). Kuna elan Indias, siis töötan isiklikke kontaktide baasil ja olen kõikide oma partneritega ka silmast silma kohtunud, mõnega lausa mitu korda aastas. Olen end eelkõige läbi rahvusvaheliste raportite viinud kurssi tekstiilitööstuses toimuvaga ja õpin pidevalt juurde. Siiani olen Eestisse toonud orgaanilise sertifikaadiga froteest vannitoarätikuid, voodipesu, salle ja erinevaid kangaid. 

  Kuna mul siiani ei ole olnud edasimüüjaid ning olen ise oma kangaid otse müünud, siis minu hinnad on olnud lausa tavakangaga mõõdukas konkurentsis. Aprillist alates on mul edasimüüjaks Ökopood Roheline Vihmavari ning hindadele lisandub käibemaks ja marginaal ehk hinnad on mõnel määral kerkinud. Seega ei ole minu hindasid keegi veel kalliks pidanud ning ehk sellepärast ei ole ka hinna tagamaade kohta uuritud. Miu oma ettevõte ei ole isegi veel käibemaksukohuslane ja ka seetõttu on hinnad madalad olnud. Kuna ma ise saan kinnitada, et kangad on GOTS-iga tootjalt, siis on see ammendav vastus olnud - vähesed on uurinud, mida GOTS täpsemalt katab (enamjaolt teatakse, usaldatakse) ja mõned uurivad sertifikaadi olemasolu kohta (näiteks toodetakse valmisrõivaid ning soov on valmistootele samuti sertifikaat lisada vms). Ostja on kindlasti teadlikumaks muutunud ja minu diskussiooniõhtutel on alati mõus seltskond inimesi, kes on huvitatud ning küsitakse alati palju. Huvi on moetööstuse telgitaguste vastu väga suur. 

Ise arvan, et inimesed on üldiselt muutunud väga terviseteadlikeks ning tervis kõnetab eranditult kõiki, samas kui keskkonna ja õiglase kaubandusega seotud problemaatika on lihtsalt inimesest piisavalt kaugel, et jääda massidele ebahuvitavaks. Samas tavainimene siiski veel ei hooma kuidas polüester tervist kahjustab ning veel enam milliseks koormaks see keskkonnale on. Pudelikaelaks on ka see, et alternatiive pole! Ehk kui soovida nahasõbralikke treeningrõivaid, siis alternatiivid on peaaegu olematud, eriti arvestades kuivõrd kõrgtehnoloogiliselt termopluusid jm valmistatud on (aga need on nailonist, polüestrist, akrüülist!). Aluspesuga on veidi paremad lood (leidub naturaalset kiudu), kuid disainid ja hind jätavad soovida. Tavapoodides on nii palju odavat madala kvaliteediga jama, mis on lihtsalt silmale (ja rahakotile!) niivõrd atraktiivsed ning naturaalsest kiust või siis lyocellist (ainuke keskkonnasõbralik tselluloosipõhine kiud) alternatiive on liiga vähe ja need on liiga tavalise disainiga või liiga kõrge hinnaga."

Ma tunnen  peale Minni vastuse lugemist, et ma PEAN veelgi enam teada saama, mis täpselt tootmises toimub. Mida miski meie tervisega teeb, meie ümbrust mõjutab. Veelgi enam - ma tahan olla osaks muutusest. Olla osaks nende teadmiste jagamisest ja selle info loomulikuks, teadvustatud teadmiseks muutumiseks. 

Ma ausalt öeldes ei oskagi muud siia hetkel lisada, ent ma hea meelega kuulaks teie mõtteid antud teemal.