Trööstisõbrad headuse teenistuses.

Kellele tegemist täiesti uue asjaga, siis Trööstijate looja tutvustab plaastreid järgmiselt:

In the world of Cuddlings everyone is welcome and everyone is equally important. We believe in participation and community and that together we can create a big difference. We are happy to share what we have with those less fortunate and we focus on giving love and care. A Cuddly plaster is the easiest way to comfort a sad child or a stressed adult. They serve as a small transitter of your care and it doesnt matter if you know the child or person or not. A Cuddling can be given to a child in the street or to an old lady begging, or donated to your local hospital. The "Cuddling effect" is very obvious and you will also find comfort in the way they provide solace to strangers.

Ma pean tunnistama, et mulle on nende filosoofia väga südamelähedane. Nii pisemate kriimude kui päris südamevalu puhul aitab hoolimine kõigest muust enam.

Ma lähtun haiguste puhul tavaliselt sellest, et lisaks välistele teguritele on iga asja taga mingisugune emotsionaalne seos. Selle mõttega trööstisõpru vaadates klapivad meie vaated lohutamisele väga. (Põhjust leida ja ravida aitavad pisikesed semud kindlasti!).

Lisaks fakt, et Tröstisar juba alustades mõtles lisaks kriimudele-kraamudele ka laste vaimsele tervisele, heategevusele ja abistamisele ning andmisele (nii kogukonnas kui globaalselt). Ja need tegurid kõlavad minuga kokku. Lisaks trööstile ka väärtuskasvatuse elemendid, mu arust.

Niisiis, saime kingituseks paki Trööstiplaastritega.

Ajaliselt paremini ajastatud pakki poleks olnud võimalik saadagi.

Korraga oli käimas ÜLItiheda graafikuga intensiivne nädal, mil põnn tavalisest pikemalt lasteaias oli, minul vindus mingi köhaline ning nädala lõpuks oli meie põngerjas üleni täppe täis ja käes oli aeg tuulerõugeteks. Tasub mainida, et sealjuures meie tavapäraseid stressirohkete olukordadega toimetulekuviise (koos joogatamine, õues pikalt ringi tuiamine vms) eriti rakendada võimalik ei olnud, kuna palavikuga ja üleni sügelevana polnud lapsest suuremat matka – ega joogameest.

Siis tulidki appi plaastriloomad, kellele sai tasakene pai teha ja kes valvas, et täpikesed vehkat teeks.

Kuna plaastrite liim on võrdlemisi tugev, leppisime omakeskis kokku, et kui loomake maha tuleb, on tervis tagasi. (etteruttavalt võib öelda, et sedasi umbes läks ka!)

Tuulerõugetega võitlemas.

Praeguseks on Trööstijatest saanud meie elu loomulikud kaaslased. Kotis on paar tükki alati kaasas (mulle sobib mõte, et saan neist tekkivat rõõmu edasi anda, kui tekib võimalus) ning nii mõnigi kord on juhtunud, et põnn mulle enne pikka tööpäeva mõne pisiloomakese jakitaskusse sätib, „et oleks julgem.“

Sealjuures pole pimedas helendavaid plaastreid me veel proovida jõudnudki, ehkki üks plaanike mul nendega seoses peas idaneb küll. (Sellest siis, kui plaan teoks saab!).

Seniks aga saab soovi korral endale lohutajad-abistajad tellida SIIT. (Neil on veel igasuguseid põnevaid lapse head (vaimset) tervist toetavaid abimehi, vaadake järgi!)