Mulle meeldib teatris käia nii, et kogu käik on natuke spontaanne, natuke veider ja kindlasti elevust tekitav. Mis puudutab Piipu ja Tuutu, sai nende etendus mu jaoks omamoodi lakmuspaberiks, kuna tundsin, et kóik need aspektid olid kohe esindatud.
Samas olin kindel, et ma ei pea pettuma. Piip ja Tuut on ju legendaarsed! Ja nende mängumaja on üks salapaigake Tallinna vanalinnas. Tõeline rõõmuallikas lastele ja lapsemeelsetele. Samamoodi ka reede õhtul nähtud etendus, kus sõnadeta etenduses kõik öeldud sai.
Kus táismajale láinud etenduses publik aegajalt tooliservadel istus ja (ootus)árevalt tegemisi jálgis, et siis járgmisel ennastunustavalt naerda rókata.
Vabastav on tajuda teinekord maailma eri tahke lábi lapselike silmade, Haide Männamäe ja Toomas Tross oskavad need lapsesilmad ka tõsiseimais täiskasvanus peenelt välja tuua. Osavalt meenutati meile kóigile, mis tunne on olla laps, tajutasandil. Olla siiralt róómus, siiralt nukker, siiralt elevil, siiralt páris.
Kes soovib Piibu ja Tuuduga õhtusöögile sattuda, saab láhemalt uurida nende kodulehelt.
Soovitan sattuda!
Fotode autor: Brian F. Devaney

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar