Nimelt, nagu alati, kirjutasin ka selle aasta algul üles kõik, mida plaanin selle aastanumbri sees ette võtta, mida kogeda, kus käia, mida saavutada, mida kirjutada, mida muuta, mida oma ellu juurde lisada ja nii edasi ja nii edasi... ja üks väga läbiv teema oli minimalism, argielu lihtsustamine, püsivate rütmide loomine ja ellutoomine. Roheväljakutsega tutvudes kõlas selle sisu nii mõnusalt juba käimasolevaga kokku.
(Praegu ma mõtlen, et oleksin võinud varem kirjutada sellest, et sõnumit edastada ja nii, aga seekord sai järelvaatav rohelugu. Mis seal ikka.)
Teemadega ja iga päeva juurde kuulunud taustakirjaga saab lähemalt tutvuda SIIN.
Esimese päeva ülesandeks oli eneseanalüüs. Mõelda sellele, milline on mu keskkonnakäitumine ja - harjumused. Midagi üleliia üllatavat ma enese kohta teada ei saanud. Eeldasin, et olen üsna teadlik ja loodusthoidev ilmselt, testist selgus samuti just see.
Lisaks oli ülesandeks kirjutada ühest minu jaoks suurimast keskkonnaprobleemist ning sellest, kuidas saan selle leevendamisele kaasa aidata. Selle juures tõin välja maailmamere reostuse, sest just sel päeval sattusin lugema mingit artiklijuppi merede olukorrast, hirmusin ja kurvastasin ja ühesõnaga, pilt reostatud ookeanist ja mereloomadest, kes kiletükke toidu pähe söönud on ei läinud mul meelest... Ausaltöeldes mul adekvaatsemat ja tehtavamat lahendust kui oma tuttava ranna kraamimine ja oma põngerjatele selgitustöö tegemine pähe ei karanudki. Võib olla selles piisab? Võib olla peaks selgitustöö laienema kodust kaugemale? Võib olla peaks lahti laskma (eel)arvamusest, et ühe inimese või pere tehtu ei muuda midagi?
Teisel päeval läks roheline lugu keerulisemaks. Oma meelest oleme me alati olnud loodussõbralikud ja - teadlikud reisumehed... aga kui vaatama hakkasin, siis lõi veidi ikka jalad alt küll. Sõltumata sellest, et igapäevaselt käime me jala, sõidame tõuksi-ratta-kelguga-bussiga-rongiga, on reisimine miski, millega meie loodushoidmine läheb natuke vastuollu. ideaalis ei peaks ilmselt selliseid lennumiile aastas koguma, kui meie kogume. Kui aga elu on veerenud nii, et kaaslane on pärit teisest euroopa servast, on tegemist veidike nagu paratamatuse kääridega.
Ja ega ma ausaltöeldes päris täpselt ei teagi, kuidas seda probleemi lahendada. Ma tunnen, et selles osas on meie pere süü üsna suur. Ent samas, kas tekib tasakaal, kui me argipäevaselt pigem väga keskkonnasõbralikud oleme? Kas see, kui nüüd siiski lendamist vähem on, kui paar aastat tagasi, tasakaalustab meie lennumiilide karmat natukenegi?
Kolmandal väljakutsepäeval sain tegelda taas ühe oma lemmikteema - toitumisega.
Päeva tutvustus ütles järgmist:
Kas teadsid, et 45% puuviljadest, köögiviljadest, mugulatest ja juurikatest läheb tootmisel/tarbimisel raisku? Samal ajal kui 815 miljonit inimest on maailmas alatoidetud, läheb ainuüksi Euroopas aastas raisku 88 miljonit tonni toitu, mille koguväärtus küündib 146 miljardi euroni. Toitu raisates ja minema visates raiskame ka neid ressursse (vesi, väetis, maa, energia, tööjõud), mis on selle valmistamiseks kulunud.
Olukord tundub tume, kuid mitte lootusetu. Kuigi olulise osa raiskamisest põhjustavad vahendajad, siis väga suur hulk toitu tarbitakse ning visatakse ära just kodustes majapidamistes. See on probleem ka Eestis, kus kodumajapidamistes visatakse aastas ära pea 63 miljoni euro väärtuses toitu. Seega saaks iga inimene oma elustiili kohendades olukorda parandada ja samal ajal raha säästa. Tarbi toitu targalt lehelt leiad väga häid mõtteid, kuidas minimeerida toidujäätmete teket.
Päris hirmsad andmed mu meelest. Aga lahendused on lihtsad ja tehtavad ning nende ellurakendamine tekitab minus elevust igapäevaselt! Eriti soovitus valmistada vaata-mis-kapis-leidub toitu. See toiduliik on napilt üks mu lemmikumaid ja loovusele võimalust anda mulle ka meeldib. Seega, seelaadne soovitus polnud küll teab mis uudis, vaid pigem meeldetuletus. Samuti ei põlga ma ära ka veidra välimusega köögivilju või näiteks allahinnatud kaupa, kukkuva kuupäevaga toitu või kapis leiduva lõpuni äratarvitamist. Suur lihalemb ma ka pole. Pikalt olen vaid taimselt toitunud ning ka nüüd pigem lihavabadust eelistav. Teadliku toitumise leheküljel tehtud testist selgus, et suur toiduraiskaja ma pole (huhh!) , ehkki tuleb tõdeda, et saaks paremini, veel mõtestatumalt. Veel läbimõeldumalt ja ma ise eelistaksin, et hooajalisemalt. Antud päeva juures oli huvitav küsimus - mida teed lastest järele jäänud toiduga. Viimasel ajal palju jääke taldrikule ei jää, kuna rakendame printsiipi, et alati saab juurde tõsta, esialgu olgu ports pigem väiksem ja kui selle lõppedes kõht ikka tühjavõitu, saab juurde tõsta. See aitab kaasa sellele, et kumbki vanemaist ei pea (puhtalt süütundest, et mitte toitu ära visata) lapsinimese taldrikut lõpetama.
Neljas päev tõi kaasa teema mikroplast. Rõivaste koostisega olen juba tegelenud, (valdavalt leiab meie kapist naturaalseid materjale, taaskasutusest pärit rõivaid - kangaid , aga selles lähemalt juba peagi saabuval moerevolutsiooni nädala.l) kosmeetika olen samuti järjest looduslikuma vastu vahetanud. Seega päeva ülesanded tekitasid minus hetkeks nõutuse tunde - olin selle teemaga läinud juba üsnagi süvitsi ja kartsin, et see ei paku mulle otsest väljakutset. Otsustasin seega, et uurin veel sügavamalt. Seega alustasin tol päeval moerevolutsiooni nädalast kui initsiatiivist kirjutamist, lisaks sukeldusin oma riidekappi,et seal üks põhjalik suurpuhastus ette võtta ning taaskasutusse saata asjad, mis minule enam vajalikud pole, ent võiksid rõõmustada kedagi teist.
Interneti varjatud energiakulusid uurides selgus, et ka selle ülesandega olin alustanud - olin äsja loobunud meilitsi saadetavatest müügipakkumistest (kõigist, väljaarvatud raamatud!) ning tühjendanud oma meilboxi ebavajalikest kirjadest. Samuti rakendan juba aastaid printsiipi, et laste ärkveloleku ajal ma internetis/arvutis ei tegutse, tööaeg langeb kas nende uneajale või ajale, kus nendega tegutseb mõni teine pereliige (viimase puhul eelistan arvuti kaasa võtta ja kirjatööd teha kas kusagil kodust väljaspool või vähemalt teises toas.). Ma veel mõtlen, kas kirjutan selets otsusest lähemalt, või mitte. Väljakutse ülesanne lahendas end aga pea ise - teha internetivaba päev oli imelihtne, kuna päev möödus armaste külaliste seltsis juttu puhudes ning käsi ei sügelenud instagramist piiluma, kus keegi parajasti peent kohvi joob ning tööülesanded olid eelmisel päeval lahendatud.
7. aprilli metsapäev oli taas üks mu lemmikuid! Nii looduses jalutamine kui radade avastamine kuulub meie ellu niigi, aga see oli kui meeldetuletus, et seda peaks VEEL ROHKEM ette võtma. Tekkis ind ja inspiratsioon minna ja uudistada, välja otsida linnumääraja (jep!) ja koos põngerjaga luubiga taas kevadet uudistama minna. (Lisaks meenus mulle, et mul on siiamaani pooleli Mikita "Kukeseene kuulamise kunst", mida ma nüüd kiiremas korras edasi lugeda tahan.)
Pakendivaba päeva juures kurvastas mind vaid see, et see ei langenud neljapäevale - nimelt on siis Rakveres OTT - Otse Tootjalt Tarbijale kokkusaamine-turuke, mille kundedeks me meie suureks rõõmuks saanud oleme. See on nii kuldne leid, et peaksin sellest mingil päeval lähemalt kirjutama vist. Vähe sellest, et talunikega vestlemine on vahva ja teadmine, kuskohast meie toit pärit on, on nii-nii väärtuslik, on toit, mida sealt osta saame nii kvaliteetne ja hingega tehtud, et lihtsalt lust on süüa! (me räägime siin mahedatest piimatoodetest, värskest leivast ja küpsetistest, mahemunadest, mahladest, meest, mahelihast ja nii edasi ja nii edasi... ) Lisaks kõigele sellele saab kogu seda headust osta taaskasutatavasse taarasse, võib viia kodus ülejäänud purke jogurtipurkideks ja nii. Tahaks rohkem niimoodi osta oma toidukaupa, üldse. Näha, kuskohast meie toit pärineb. Sel suvel plaanin natukene aiamaale ka panna porgandeid, rediseid ja maitserohelist ja maasikaid... aga see on rohkem selline suvel ampsamise jagu, mulle tundub. Kartulid, porgandid ja peedid oleme siiani ka kas saanud pereliikmete/sõprade lahketelt aiamaadelt või ostnud tuttavate kohalike talumeeste käest. Aga tahaks veelgi kitsendada seda ringi ja tubli olla selles osas. Toetada oma igapäevaste tarbimisvalikutega suuremalt jaolt vaid väiketootjaid ja mahetalukesi ja pisikesi algatusi ja tuttavaid ja toredaid ja usinaid kasvatajaid... Tegelikult, kui nii mõelda, ehk ei olegi see nii keeruline? Tuleb vaid läbimõeldult ostelda, ehk?
Järgnenud kemikaalivabaduse päeval tuli näiteks muuhulgas uurida, kui palju puhastusvahendeid mul kodus on. Patsutasin endale õlale, et oluliselt palju neid polnudki - pesugeel (seal eco hetkel, aga see varieerub ühe vegan pesugeeliga, mis mulle ka üsna meeldib), sapiseep (ei ole olemas paremat plekieemaldajat! Mõned aastad tagasi Iirimaal otsisin tikutulega sapiseepi taga ja mida polnud, seda polnud. Tookord leppisin seal paljukiidetud vanishi seebiga, ent ausõna, sapiseebi vastu ei saa see mitte kuidagi!), nõudepesuvahend (varieerub kas mayeri või ühe apelsinilõhnalise vegan vahendi vahel, mida ostan kui satun realiseerimiskeskusesse ja mida ma mujal kohanud pole), mingi üldpuhastusvahend, mida aeg-ajalt näiteks sörtsutan põrandapesuvette kui tuju tekib. Ja ongi kõik. Muid vahendeid pole. Seal eco sisse meeldib mulle panna paar tilka mõnd aroomiõli teinekord. näiteks lavendrit, kui pesen voodipesusid või sidrunheina või apelsini, kui pesen lasterõivaid. Ma ei mäleta kusjuures ka lapsepõlvest, et meil oleks tohutu hunnik erinevaid kemikaale olnud koristamise tarbeks. Pigem ikka looduslikumat plaani asjad olid kasutuses mu mäletamist mööda.
Roheväljakutse viimase osavõtupäeva ülesanne oli minu jaoks ilusti kogu väljakutset kokku võttev - minimalism. Päeva tooni seadis järgnev tekst:
Aga mis saaks, kui keskenduksime ainult olulisele? Ainult sellele, mis on meie jaoks tõeliselt tähtis ja hädavajalik - tervisele, suhetele lähedastega, kogemustele, isiklikule arengule, vaimsusele, maailmaparandamisele ja oma panuse andmisele.
Minimalism keskendub lihtsama, selgema ja rahuldustpakkuvama elu loomisele läbi igapäevaste teadlike valikute, kasutades selleks vaid vajalikul määral ressursse - ei vähem, ei rohkem.
Keskendudes olulisele, saame elimineerida ebavajaliku. See puudutab erinevaid elu aspekte ja valdkondi - alates asjadest ja lõpetades kohustuste, tegevuste ning suhetega meie elus.
Kõlab hästi, eks? Ma olen juba eelmise aasta lõpust tundnud aina enam, et sellist lihtsustamist ja minimalismi soodustavat eluolu on mulle nii nii väga vaja. Ja nagu öeldud, siis sinnapoole ma meid nüüd tüürin tasakesi. Lihtsama ja rahulikuma elu poole, ma loodan.
Tol päeval vaatasin SEDA TEDtalki - soovitan väga. (Üldse, vaadake youtube'st kanalit The Minimalists, see on ühtaegu nii informatiivne kui lõbus kui silmaringi avardav!)
Kokkuvõtteks, mul on VÄGA hea meel, et selles väljakutses spontaanselt osaleda otsustasin. Olgugi, et tegemist on mulle südamelähedase teemaga nagunii ning paljud ülesannetest olid tegevused, mida teeksin niigi, siis oli mõnus saada uusi ideid ja energiat tegutsemiseks. Lisaks olin nii tänulik nende igapäevaste taustkirjade eest, mis andsid vastavate teemade kohta palju lisainformatsiooni, tõid lähemale leheküljed, kuskohast veel rohkem edasi uurida saab ja see on NII tähtis. Minu jaoks ka just see aspekt, et nüüd näiteks oskan põngerja (teinekord väga spetsiifilistele) küsimustele anda sisukamaid vastuseid. Teatud mõttes on suurim asi, mida saan ise igapäevaselt keskkonna jaoks ära teha, just see eeltöö oma lapsega ja ta lõpututele küsimustele vastamine, koos looduses käimine ja sellega ühenduses olemine, sellest hoolimine ja selle eest koos hoolitsemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar