*

Kell on óó ja ma kútan ahju... ja kirjutan.  Úle mitme-miljoni-aja. See on imelik, kui kiiresti see aastake meil juba veebruari keskpaika jóudnud on... 

Ma olen terve selle aja vótnud hoogu. Kogunud ja mótisklenud. 

Táiesti plaaniváliselt. Ma arvasin, et ma jaksan kohe peale púhi oma tavapárast orav-rattas tegutsemist játkata... aga ei jaksanud. Lihtsalt ei klappinud enam selline orav-rattatamine.

... Ja siis ma lihtsalt lasin sellel kiirusel minna. Lasin óigetel otsustel tulla, lasin hetkedel kohal olla. Olin ise rohkem kohal. Vótsin aega igas hetkes kohal olla. Ka kóige váiksemas.

Eelmisel nádalal jáin haigeks. Peaaegu úleóó. Háál kadus, nina tilkus, palavik - kogu kupatus.

Ma ei máletanud,  millal viimati haige olin. 

Nii veider, aga ma ei tahtnud úldse vinguda... vótsin lihtsalt teatavaks, et "olen praegu haige jah." Tegutsesin ehk kúll veidi aeglasemalt kui muidu, ent selline imelik flegmaatiline flow oli nii mónus kuidagi! 

Alles núúd hakkan tervenema ja taas endamaks saama. 

Ja ma mótlen siin, et need uned ja ideed ja plaanikesed ja muidu móttejupid, mida see palavik tói, on kuidagi soojemad ja kevade maiguga. Et mingi uus hingamine tuli selle tóvega. See saab ju olla vaid hea... 

Kell on óó ja ma kútan ahju ning panen kirja neid unistusi ja mótteid ja unesid, et nad ei ununeks.