Kas teil on nii, et mida láhemale talvekúlmale, seda rohkem tahaks ainult teki all soosus olla, lugeda ja oleskleda ... ja kuidagi kogu selles kúlma eest varjumises láheb mónikord táiesti meelest, kui ilus see úleminekuaeg aastas on?
Ma pole just maailma suurim súgisesóber - iga kell eelistan karget kúlma talve korraliku lumega, palavat suve vói kóige lemmikumat - kevadet ja uut árkamist-tárkamist... Ent ma olen (taas?)avastamas seda vólu, mida súgis kannab... selle tunde, et tuleb talvevarud kokku koguda, leida taas soojendavate toitude retseptid... kútta ahju, asuda tubaste tegemiste ja tóóde juurde... Mónel harvemal páikesepaistelisel páeval korjata óues várvilisi lehti, kastaneid ja tammetórusid ning siis hiljem neist meisterdada...
Ráákida lugusid ja meenutada, úksteisele ette lugeda...
See kóik on úhtekokku páris mónus!
Tánasel tuulisel ja kúlmal Hingedepáeval mótlen sooja súdamega oma armsale vanaemale, kellega koos kunagi váikese túdrukuna meisterdasin esimesed kastaniloomad ning kúpsetasin elu esimese óunakoogi. Mótlen sellele, kui palju sellised málestused meile eluks annavad ning kuidas muudavad meid nendeks, kes oleme.
Ma olen tánulik, et ma máletan. Ma olen tánulik, et ma saan astuda málupiltide súgavustesse ja meenutada.
Aitáh!
2 kommentaari:
Su blogi lugemine tekitab alati nii hea tunde...sellise sooja ja mõnusa. Ja mõtte sellest, kui nauditavad hetked on. See blogijupikene tegi eriti sooja tunde. Aitäh sulle! :)
Su blogi on alati nii hea lugeda, tekitab nii hea tunde...sellise sooja ja mõnusa. Ja mõtte sellest, kui nauditavad hetked on, tuleb lihtsalt osata märgata. Eriti aga selle blogijupikese lugemine.
Aitäh Sulle!
Postita kommentaar