Taavi Tõnisson - näitleja, kes lavastab kui tal on midagi olulist öelda.

Kell on 11.45 kui Taavi seljakott seljas ja päikeseprillid ees Nukuteatri kohvikusse tuiskab ja lauda istub. Olen seda vestlust pikisilmi oodanud, et Taavilt veidi rohkem teatritöö ja elu kohta uurida, et teda veidi rohkem nii näitleja kui lavastajana mõista. 

 Hingame mõlemad sügavalt sisse. Huhh. Nii...

Kuidas Sa teatrini üleüldse sattusid? Kas Sa olid kooliteatris tegev  või jõudis teatritahe Sinuni hiljem mingeid muid radu pidi? 

Ei ma olen ikka täitsa lapsepõlvest peale jah... Ma olen Tartust pärit ja 8.aastaselt sattusin Stuudioteater Minervasse.See kuidagi jäi. Peale keskkooli oli Viljandisse kooli minek väga loomulik jätk.

Ning miks just nukud ja nukunäitlemine?

No ega ma ei mõelnud küll, et nüüd kindlasti peab minust nukunäitleja saama... esimene aasta peale lõpetamist ma olin vabakutseline. Ja NUKU'sse sattusin ma muusikal "Grease" 'i tegema ning tolleaegne NUKU kunstiline juht Andres Dvinjaninov kutsus mind teatrisse tööle. 

Ega ma ei teadnud, mida nukunäitlemine endast täpsemalt kujutab, aga ma sain teada ja õppisin.

  Meie teater on suhteliselt laia spektriga, valdkonnad on laiad ja valikuid on palju. 

Teater on teater, nukud on leidlik vahend sõnumi edasi andmiseks.

...Ja lavastamine tuli Sulle loomuliku jätkuna?

Mul on ambitsiooni ise teha olnud kogu aeg, aga fantaseerimisest tegudeni läks aega. Mitu aastat lasin ideedel küpseda. Ja ma siiamaani olen ikka peamiselt näitleja, aga ma lavastan kui mul on midagi olulist öelda. Ja on siiani. 

Kelle lavastusi Sa ise enim naudid ja vaadata soovitad?

*Taavi mõtleb pikalt. Ja siis mõtleb veel natuke.*

See on keeruline küsimus. Väga keeruline. Ma üleüldiselt ei oskagi öelda, ma olen häbematult vähe näinud viimasel ajal.

Aga ma soovitan tulla NUKUsse. Siin toimub palju, mida inimesed sõltumata võrdlemisi suurest meediakajastusest ei tea. Siin on see platvorm, millest alustada, ka. See teater on palju muutunud viimase kuue aastaga.

Vahepeal käib võrratu noor näitlejanna Kaisa Selde Taaviga proovide - ja soundchecki graafikut arutamas, arutavad ja plaanivad, Taavi vabandab. Festivalil pole vaba momenti kerge leida. Olen rõõmus, et meie vestlus tihedasse graafikusse sobitus.

Räägime koostööst Duda Paivaga ka. Kuidas oli Dudaga koos "Ajuloputust" teha? Võttes arvesse, et tegemist on päris raske teemaga (tähendab, kõik ei peagi lihtne olema, lust ja lillepidu, aga ikkagi), ju.

Dudaga on hea teha tööd. Ja inimesena on temaga kerge suhelda. Tal on esimesest hetkest väga vaba prooviõhustik, ei ole seda, et ei julgeks küsida või uurida.

See konkreetne materjal muidugi eeldas kõikide maskide üksteisele usaldamist.

Duda valdab oma tehnikaid nii puhtalt, ta teeb nii, et tal on siht ees. Näitlejana on ta tõeline ideaali võrdkuju!

Ta ei suru midagi peale, ta on väga aldis näitleja pakkumistele. Ja ta muudab palju, tal on palju lahtine prooviprotsessis. Selline "kill your darlings" tehnika. Leiad oma lemmikud...ja siis elimineerid need.

  Kogu see tehnoloogia nukk + inimene on väga keeruline. Ma mängin korraga kahte rolli ja pean kogu aeg jälgima end...Et partner käes ei "sureks", et tekiks dünaamika meie vahel. 

Terve see lavastus on nagu rütmiharjutus, koreograafia. Ma oleksin tahtnud rütmikatundi minna, selline tunne oli algul. 

  Ja mis teemasse puutub, siis see on Dudale oluline, isiklik. Ja see sütitab. Nii näitlejat kui publikut.

Ja siis on veel Sinu enda "laps", "Cosette"... mis Sind inspireeris "Cosette" ' i tegema? Arvestades, et tegemist on üldiselt tüdrukute looks arvatud muinasjutuga, suhteliselt haruldane, et Victor Hugo peategelaseks väikese tüdruku kirjutas, ma leian.

Mul on lapsed, eks. Ja lapse hirmud on teema, mis mulle korda läheb. Et lugu just "Cosette" on, on juhus. sest sarnast teemat käsitlevaid teemasid on palju. Ja ma ei lapanud mingisugune 90 raamatut läbi, et sobivat leida. "Cosette" lihtsalt tuli ja see jäi mulle pähe ega läinud enam ära. Aeg oli sobiv, olud olid sobivad.

Jõulud ja lastele ja ... Ma tahtsin teha midagi väikest, midagi väiksemat kui "12 kinki jõuluvanale" oli olnud, kus ma paljudega töötasin. Ma tahtsin lavastada midagi ühele näitlejale. Väikese vormi ja ruumiga. Tahtsin, et mul oleks piisavalt aega nii materjali kui näitleja jaoks personaalselt. 

Ja kõik sujus, tõesti. Ei olnud seda, et oleks raske teha kuidagi.

Ja on veel see, et mu enda tütar on sama vana kui Cosette oli kui ta sealt trahterist päästeti... Ja see, et ma tean seda lapse pilku kui ta on õnnelik. 

Ega mul palju rohkem uurida polegi... Taavi, mis Sind igapäevaselt õnnelikuks teeb ja inspireerib ja käivitab?

Pere.

Ja see teater siin. Kuidas öeldagi... see teater on mu kodu. Kõik on sõbrad. Siin ei ole ühtegi kitsendavat piiri. Usaldus vist, mis. *muheleb*.

Kõik. 

Aitäh. Tead, see oli mul esimene oluline ja suurem intekas teha. Ma olin ikka täitsa närvis algul!

No ma loodan, et ma aitasin Sul veidi seda pinget maha võtta.

Mhmh.

Taavit saab näha homme kell 15.00 "Ajuloputus" Nukuteatri väikeses saalis ning tema lavastatud "Cosette" etendub etendub 27.05 kell 13.00 Köismäe tornis.