Hetkede ilu: "Cosette" Köismäe tornis

See on lugu uskumatust vaprusest ja julgusest, kujuteldamatust õnnest ja armastusest. Aga ka uskumatust kadedusest, õelusest, hoolimatusest ja argusest. Nagu igas muinasjutus, on ka siin naeru, pisaraid ja ootamatuid pöördeid. On suuri unistusi ja nende täitumisi. Selles loos ei ole jõuluvana, ometi tehakse siin ühele kaheksa-aastasele tüdrukule elu kõige suurem kingitus. Või õigemini öeldes isegi kaks…

Autor VICTOR HUGO

Lavastaja TAAVI TÕNISSON

Dramaturg KRISTIINA JALASTO (EMTA lavakunstikool)

Kunstnik ANNI JÕEAAS

Helikujundus MIKK MENGEL

Valguskunstnik MÄRT SELL (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia)

Videokunstnik MARGUS RAID (TLÜ Balti filmi- ja meediakool)

Tõlkijad MAARJA HANGE, IMMANUEL PAU

Mängib LIIVIKA HANSTIN

Läksin "Cosette" `i vaatama peale Taavi intervjueerimist ja terve tee mõtlesin ta öeldule - et ta tahtis teha midagi just ühele näitlejale, väiksesse ruumi. Ja et ta teab seda lapse rõõmu.

Kuna ma Köismäe tornis varem etendust vaatamas käinud polnud, ei osanud ma midagi oodata ega eeldada.

... Ruum oli tõesti väike. Ja antud etenduse puhul muudmoodi poleks tahtnudki. Suuremas ruumis oleks mälestuspiltidest pikitud lugu ruumi varju jäänud - väike hubane torn, justkui sümbol Cosette`i allasurutusest, oli väga hea kohavalik. Torn on küll väike, ent aukartust äratav. Ja paratamatult paneb ka vaatajaid end kübemekestena tundma. (vt. ka Cosette - väike, tähtsusetu, kübeke pr. k.)

(Ja mida lähemal on näitleja füüsiliselt, seda lähemale lasevad inimesed loo enda, miskipärast on see viimasel ajal mulle väga tihti silma jäänud.)

"Cosette" on raske roll. Väga pretensioonikas roll. Lugu on kõigile teada, tuttav ja õrnahingelisematel kurbusevärinaid tekitav. Saalis on korraga inimesed, kes on looga aastaid tuttavad ning lapsed, kes näevad kohtuvad looga esmakordselt. Päris vastutusrikas roll, seega.

Aga Liivika Hanstin on esimesest momendist alates KOHAL. Ta on mu arust laval väga terav(meelne), selgepiiriline, puhas. Ta teab, mida oma rolliga öelda tahab, emotsionaalne ning suurepärase ümberkehastumisvõimega (hetkega Cosette`is Härra Jean`iks ja tagasi). Teda on väga nauditav laval jälgida, temas pole seda ettearvatavust, ta oskab näitlejana üllatada.

Mulle väga meeldis, et oli kasutatud lihtsat portselannäoga rätinukku Cosette´na, lihtsaid ja sümbolistlikke lahendusi leidus veelgi.

Praegu istun siin ja mõtlen, kuidas tegelikkuses ei olnud see ju lugu mitte vaid lastele, vaid ka neile, kes mäletavad, mis tunne on laps olla. Ja neile, kes ei mäleta enam, peaks just see etendus meelde tuletama, kuidas lapsel peab laskma laps olla.

Laste lihtne, siiras rõõm teeb maailma paremaks kohaks, ausalt.

Ja loodetavasti peale "Cosette"`i vaatamist tahame me kõik veidi paremad inimesed olla.