Elu on tuurid peale võtnud ja karussell keerleb. Vastab tõele - kui toimub, siis kõik korraga, kui antakse, siis 100%. Vahepealsel ajal olen kirjutanud sahtlisse, vähemalt kolme märkmikku ja kõikvõimalikele märkmepaberitele, et miski kaduma ei saaks. Olen koostanud kümneid plaane ja nimekirju, et kõik tarvilik saaks tehtud ja miski ei ununeks. Oleme kolinud tagasi Eestisse, teinud palju tööd ja tööd endaga. Oleme saanud osaks imelistest kogukondadest, kust oleme leidnud sarnaselt mõtlevad inimesed. Võtame osa waldorfikooli lastevanemate koolist ja ma olen veendunud, et see on üks parimaid otsuseid lapsevanemana, mis on võimalik teha. Kooskasvamise väetis, või nii. Lisaks oleme teel Oma Isikliku Pesani (mis on ühtviisi keeruline kui nauditav). Ja selle kõige keskel saan ma igapäevaselt kirjutada. See on just see, mida ma olen koguaeg soovinud, ja see teeb mind rõõmsaks.
Selle kõige keskel tuleb olla maksimaalne logistik, aga sellega harjub. Harjub 6.30 ärkamisega, et iseendaga "vestelda", joogatada ja vaikuses kohvi juua, enne kui teised ärkavad. Harjub bussiaegadega arvestamisega ja nädalate kaupa ette planeerimisega, et kõik, mis soovi tasandil olemas, ka tehtud saaks. Kui kõik see on paigas ja tegemisi tehakse heasoovlikult ja armastusega, on kõik hästi.
On hetki, kus ma mõtlen vaid puudujäänud unetundidest, ent enamiku ajast mõtlen ma, et ma olen üks õnnelik inimene ühes ilusaid hetki täis elus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar