Igapáevane

Oehh... Tána on úks nendest páevadest, kus pea-aegu úldse pole aega hingata... Kóike on vaja jóuda ja igapáevaelu tahab samamoodi elamist nagu igal teiselgi páeval, ainult et natuke veel kiiremini... 

Teate... See on imelik, kuidas pakkides Su enese elu Su ees lahti rullub. Kuidas náed end tánu oma igapáevastele esemetele kuidagi vóóraste silmade lábi. Vói ma ei teagi... Nii naljakas on vaadata, mida endaga kaasas kanname. Mida peame oluliseks... Mis meile meeldib... Ja see kuidagi teadustab meie olemust... (Tána pakkisime palju. Pakkisime, et kolida oma úhest Iirimaa korterist teise. Ja pakkisime, et meil oleks kolimise-jóulude-aastavahetuse ajal midagi selga panna ja midagi lugeda ja midagi midagi midagi midagi... )

Pakkimine on vásitav. Tervendav ka. Aga vásitav. Eriti kui pead natuke nagu topelt-pakkima.

(Ja siis kolimine ise - kus olgem ausad, tegi suurema tóó B. koos tublide sóprade abiga!)

Mina tegin súúa. 

Vaatasin multikaid ja lugesin ette.

Kraamisin natuke...

Siis veidi vársket óhku kahe vihmahoo vahel... 

Páev láheb nii ruttu... Valgust on váhe.

Unelaulud ja Pongerjas tuttu...

Istusin ja vaatasin aknast pimedasse óue. Igatsesin lund tatise ja tuulise ilma asemele ja mulle jóudis kohale, et jóuludeni on jáánud NELI páeva. Hullumeelne ju natuke!

Ja et tána on aasta kóige lúhem páev... 

Peale seda kóike vótsin aega, et oma kirjatóódega tegelda. Siin ma istun viimased paar tundi. Pea huugab... Eks náis, mis homme vastu vaatab, kui mustandeid úle lugema hakkan...
Núúd on aeg unele minna...

Lumi máetippudel