Igaühes meist on suletud uksi. Ja on võlusõnu või kuldseid linke, millega neid avada. Uksed viivad läbi mitmete tunnelite unenägude maailma, mis kajastavad meie salajasi soove ja unistusi. Uksi avades saame võimaluse sukelduda maailmadesse, kus ära tunda iseennast ja teisi või hoopiski avastada midagi uut ja enneolematut. Sulge silmad – sa kuuled vaikset klõpsatust ja juba oletegi sattunud ruumi, kus puudub aeg. Tere tulemast võimaluste koridori!
Eile õhtul Vene Teatri stuudio ja Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio ühislavastusele „Võimalused“ jõudes oli saal juba puupüsti täis - ja enamik rahvast seisis püsti/istus treppidel.
Kuna ma ei olnud eelnevalt lugenud tutvustust ning teadsin vaid, et tegu on Vene Teatri Stuudio ja NUKU Noortestuudio ühisprojektiga, et tegu on noorte enda loominguga ning et lisaks Vene Teatri ja NUKU lavadele on etendus viidud ka "tuurile", olin kui puhas leht, ilma eelarvamusteta ning valmis võtma vastu iga sekundit lavastusest.
Kena oli kuulda Anti Kobini sissejuhatust enne etenduse algust - uhkust ning kerget ärevust ta hääles.
Seisin otse helipuldi taga toolil püsti, saalitäis rahvast sügavalt hingamas. . . tuled...
Esimesest hetkest saati hoidsid nad publikut peos - ääretult hea omavaheline koostöö ning suhtlemine publikuga/üksteisega. Ei ühtegi momenti, mis oleks poolikuna tundunud, detailideni läbimõeldud lavastus, filigraanne liikumine... ja KOHALOLEK - iga keharakuga hetkes, laval... konkreetses loos sees olemine...
Ilus energia. . - laetud pausid, publiku hoidmine kuni lõpuni.
Tahaksin eraldi välja tuua Mart Müüriseppa ja Kristiin Räägeli tantsunumbri ... tehniliselt väga peen töö, emotsionaalsel tasandil korraga õrn ning metsik lugu . . .
Tänan! See andis mulle väga palju.
. . .Valgusega mängimine ning vaikne "There`s a possilbility . .. " etenduse lõppedes tõi silma pisarakesekese (ja ma ei ole tegelikult nii crybaby! ) .
Tänan.
Tänan, tänan, tänan.
Lihtne ja ilus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar