Sidrunikreem

( Ei, see ei ole veel postitus, mis räägiks mu ringiundamisest (loe: reisimisest-lennuhirmust-kohtumistest-avastamistest)... see tuleb tiba hiljem, ehkki varsti. Mainin, sest noh, juhul, kui tulid siia just seda lugu lugema ja enne muud lugeda ei taha, siis ei pea silmasid väsitama hakkama. see siin on natuke muu jutt.)

Ühesõnaga, eile meenutas Pia mulle, kui hea on mõnikord taaslugeda omi varasemaid kirjatöid (antud juhul bloogile mõeldes) ... alustasin täna sellega oma päeva. Ja ausaltöeldes ei tunne end enamikes tükkides ära - ehkki mäletan toimunud sündmusi ja tihtipeale emotsioonegi, mida tundsin... aga nagu võõrast teksti oleksin lugenud! Esines äratundmist (ja äratundmiserõõmu, isegi!)... aga ikkagi!
Ah ei, ma ei vingu üldse, täitsa loetav oli, isegi igav ei hakanud... ja muigele ajas mõnikord... ja paar korda oleksin soovinud sõnastiku järele haarata (miks ma üles ei märgi, kui ma uutsõnu teen?!) . . .
Merle Klandorf annaks tubli 8/10st ja rahvas hääletaks minu poolt, öeldes "Poleeee pahaaa..."
Nojahhhh....
See selleks. Main point on, et tahaksin hirmsatmoodi seda bloogi siin impruuvida... teha sellest midagi rohkemat kui ta on praegu... sest noh, ma tahaksin, et ta peaks minuga sammu... ja ma praegu tunnen, et  ma olen ise uuem ja impruuvitud (Kärt 2.0 - hehh.).
Vot sellised lood siin korraldusliku poolega... Laupäeval on plaan muuhulgas see ka ette võtta (Marelle, kui meiega deidile tuled, ole plliiiiiiis pai, ja võta oma tehniline taip ka kaasa, eks...).

.... Ah, mul on olnud nii palju aega mõlgutada kõikvõimalikel teemadel.
Et näiteks oma kerega sõbraks saamine on selline... mõistusega töö tegemine täitsa.
Endaga arupidamine ja vestlemine ja natuke "Uskmatu Toomase" lugu. Kõike ühepalju.
Et ongi harjumatu näha ja tajuda kui keha muutub - juurde/maha/juurde/maha... Rõõm tunda lihastes pinget peale jooksu ja samas nukrusega korraks loobumisest mõlgutada, kui keha kohe üldse painduma hakata ei taha ja lavastaja saadab vaid ühe pilgu ja ütleb, et " võtan ikkagi noorema, pikema ja kõhnema tüdruku sinna rolli".
istusime TREFFi hipitelgis/pressikeskuses/melus kui seda lugu vestsin. Sõber M. (keda imetlen laval ning kelle huumorist-sõprusest pean lugu ka lavalt maha astudes -armas jaurik) vaatas mind selle jutu peale, pilgus äratundmine ja ütles peale mõningast pausi, et ta peaks andma mulle au, et kõndisin minema, ütlemata midagi enamat ning peale seda lubasime mitte teha koostööd inimestega, kes tahavad küll meid ütlema sõnu, ent soovivad kasutada kehadublanti.
Ah, miks ma seda räägin?  Sest noh, ma olen leppinud, et ma ei paindu ehk enam iial nii nagu noorusaegadel (loe: a`la 4-5 aastat tagasi), aga ma tunnen end hästi sellisena nagu olen (Ega tee välja sõbralikust nöögist "ähh Sangastest oled vä?!"-mis mind varem oleks täitsa rivist välja löönud - sest olgugi, et paindusin tol ajal kõvasti rohkem, põdesin ma samaväärselt rohkem...) ning tunnen lihtsalt rõõmu varahommikusest jooksust-joogast, kogen läbi meditatsiooni palju enam... sest ma lõpuks lasin lahti mingist tobedast kinnisideest ja olen endaga sõber.


Oootusärevust on ka... pikki kirjavahetusi ja plaanimist-unistamist... 2.juulil lendan hipitripile, tulen alles tagasi kuu lõpus vennaraasukese sünnipäevaks...
pressipassid ootamas. Iirimaa, Prantsusmaa ja Kataloonia ka. Armsad inimesed võtan südames kaasa (olgu, mõned ka täitsa in person!) ja luban endal armastada ja kasvada ja aru saada ja otsida ja leida ja ...
Vot sellised lood.
Juuni lubab olla pere - ja sõberitekeskne . . . Töine ka, muidugi... aga igatsen vabadel hetkedel oleskleda omas kodus, lugeda, kirjutada mõni rida, harida oma aeda (nii vaimuaeda kui ka päris aialapikest), teha head süüa, vestelda armsate ja huvitavatega ja huvitavalt armsatega, juua veini, vaadata aknast välja, jalutada ja rattaga kruiisida...

Aasta algul olen märkmikusse erinevaisse kohtadesse kirjutanud enesele küsimusi-vastuseid...
eilsel päeval laiutas küsimus: "Kas Sa oled õnnelik?"
... Olen küll. Väikesed rõõmud. Suured rõõmud ... enda rõõmud  ja teiste rõõmud... päike ja hetked ja vihm ja mõtted... isegi väikesed murekesed teevad teistkordsel vaatamisel natuke rõõmu (sest kes jaksaks olla üdini õnnelik - KOGU AEG?! vaheldus aga teeb headmeelt!)...

... Faith´i ja trust´i ja pixie dust`i.
Mu unenäod on mõnipäev jubedad, aga seda parem on ärgata.