ja noh, ühesõnaga, minipuhkus, juhheivalleraa.
Laupäeva õhtul jooksime Liisuga mööda ranna äärt ja tegime kino Peipsi ääres telkivatele sakslastele, kes ratastega Riiast olid sinna jõudnud ja ilmselgelt lootsid unetunnid täis magada ("no, we don`t want to join with you guys... you sound kinda crazy..." *ja kustutasid telgis taskulambid ja jäid väga tasa* tunni-paari pärast läks rahvas just nende telgi äärde lõkke jaoks oksi murdma. Hommikul väga vara sõitsid sakslased edasi.Oijah.); rikkusime ära kahe vene noore romantikapaketi (üritasime vestlust arendada nii eesti, inglise kui ka meie hädises vene keeles); sebisime pooljuhuslikult semumeestele kaks näitsikut, kes ranna ääres tsillisid, peole ja pakkusime huumorit mingile binokliga seltskonnale, kui ranna ääres edasi-tagasi jooksime, laulsime ja kisasime ("Raunooooo, meil on meie vene sõpradele siidrit vaja!!")... good times. Ja ma pean mainima, et kaldast ülesse ronides ja lõkke juurde tagasi suundudes suutsin ma oma niigi räbalad teksased puruks astuda (jah, parajad närud on juba, aga vääääääääga mugavad see-eest) ... naiss.
Aga Peipsi oli mõnus ja hommik oli tsill ja varsti tahaks veel minna.
(Ja ka katki astutud püksid sai täna hommikul ära parandatud. saab taas inimesemoodi käia nendega ega pea muretsema, et pool äässi pükstest välja paistab...:D)
Mis muidu veel juhtunud on, on see, et Raunts on korraldas üsna spontaanselt mulle eelmine nädal juba kaks nostalgiatrippi.
Nimelt sõitsin ma laupäeva hommikul temaga Keilasse kaasa, kui ta tööasju ajama läks, seega sain korra Keila vahel tiiru teha (autoga küll) ja üle vaadata/näidata, kus me Verksiga elutsesime. jee.
Peab tunnistama, et ausõna, see korter ja see Keilas elutsemine oli ikka ülemõistuse mõnus.
Ja pühapäeval trippisime Tallinna korra, ja koht, kuhu minema pidime asus puht-juhuslikult minu lapsepõlve neighbourhoodis. Ma ei olnud Nõmmel mingi mitu aega käinud ikka. Nägin oma kunagise maja; kunagise jalutamisetrajektoori ja kunagise lastepolikliiniku ära jälle- nostalgia - TEHTUD!
Niiet, tänks.
Aaa. Ja eile ma tegin jälle oma lemmikut tomatisuppi, täna saab siis külmsupina manustada ma pakun.
oiii. Ma ei tea, see on maailma parim asi... ja saab maru kiiresti valmis ka.
Ja noh, mis seal salata - ei anna kaloreid ka väga.
Igati suvesöök, ühesõnaga (ja töötab ka pohmellirohuna väidetavalt väga korralikult... ei tea, ma seda pole veel katsetanud!)
Adios, beibed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar