Ma ärkaksin teinekordki öösel kell 2 üles lihtsalt selleks, et Sinuga koos üleval olla, sõltumata sellest, et me isegi koos ei viibi.
Eile käisin raamatukogus. Võtsin "New Mooni" uuesti (film tuleb välja - mäluvärskendus; ja tahtsin kergemat lugemist ka.)ja lugesin ja lugesin ja lugesin. Ühel hetkel avastasin ma oma mõistuse täielikult blokeerimas üht paranoilist mõtet, mis järjekindlalt mulle pähe tükkis. Selline "what-if-it goes-wrong-this-time-too" tüüpi mõte. Ja jäigi närima.
Enam lollim olla ei saa. isegi ilma konkreetsete probleemideta hakkan ikka poleemikat üles keerutama. Isegi peale kõige muhedamat nädalavahetust EVER hakkan ma mõttetut poleemikat OMA PEAS üles keerutama.
Andke nuiaga vastu vahtimist, ma ütlen!
Ma ei vaevu isegi enam enda peale vihastama, ma jätan selle töö mõnele teisele.
Puhas totrus. Maailm pole tükk aega nii kirgas olnud, kui ta praegu on.
Maailma ägedaim nädalavahetus, maailma ägedaimad inimesed, maailma ägedaim ilm, maailma ägedaim tunne, maailma ägedaim särin, maailma ägedaimad õnnest värisevad käed..
Hämmastav, kuidas ei oska ma kohe täiel määral õnne ära tunda.
4 kommentaari:
Oma peas me oleme kõik väikesed paranoikud :)
Lihtsalt pidin midagi ütlema... Ma nii armastan leida maailmast inimeste näol väikeseid säravaid pärleid..
Ja kuidagi kahju on, et ei saa neid kõiki oma taskupõhja ära peita ja ainult endale hoida.
Väga teemaväline tuli, aga lihtsalt... :)
oii jah, eks ta nii kipu olema - natuke omandiinstinkti on meis kõigis peidus.. ja neid oma pärleid tahaks kaasas kanda ja salaja vaadata ja mittekellelegi jagada - täpselt nii ..
oeh, jeps.
=) Jüst. Ja need õnnest värisevad käed... See on ülim :) Tõesti-tõesti. Et seda vaid rohkem oleks. Sa väärid seda, nii peakski alati olema :)
vaja kontrollida:)
Postita kommentaar