Hetkede ilu

Iga kord, kui mulle sõnum tuleb, karjub mu telefon mulle Damien Rice`i 9 Crimes`i. Avastasin täna hommikul, et suht masendav on. Jätab sellise tunde, et kohe on lugemiseks midagi hirmutavat või halba. Kes ikka masendust külvab, kui mitte ise.. Ja mida külvad, seda lõikad. Nii olengi nüüd suht ärev igakord, kui sõnum tuleb. Mõistlik inimeselaps vahetaks tooni ära ja ei iniseks selle teema ümber nii tükk aega, aga kuna ma mõistlikkusega just ei hiilga, siis ongi sõnumitoon nagu vaimne masohhistlikkuse alge. Cheers.
Viimased kaks päeva olen ma toitunud vaid sidruniveest ja šokolaadist. paras paast jah. Naerge aga, ma põhimõtteliselt ei lähe jõusaali enam tükk aega. Jubedalt hakkab ajudele see koht. See justkui KÄSIKS olla ilus ja osav ja vormis ja nii edasi. Ja kui Sa jooksed keskmiselt aeglasemalt, ei jaksa kätekõverdusi teha või sõudeergomeetrit katki sõuda, siis sorry, see ei ole õige asi. Ühesõnaga, ma olen spordis pettunud. Teeme sauna ja põletame halba tuju ja rasva, aitab nüüd viginast küll, eksole.
Koristanud pole ka mitu päeva. Ei viitsi, ei taha ja ei teegi vot. Tegelt juba peaks. Aga tööd on palju, lugeda on palju (eile alustasin sellise asjaga nagu "Kristallilapsed") ja ma ei kavatse ohverdada inspiratsiooni (võtsin hunniku lõikeid ette ja kangad kapist välja üle mitme aja) millegi nii reaalse ja argise asja eest nagu seda on koristamine. Aega on selle kiire asjaga.
Unenäod on nõmedad viimasel ajal. Või noh, unenägu. Igal öösel näen ühte sama und, tean mis juhtub, ent ei saa seda kuidagi suunata ega lõpetada, seega ärkan öö jooksul vähemalt korra hirmunult ja kurvana üles, et siis näha, et oiii, seekord oli ikka uni. Paranoia, ma ütlen.
(Igal ööl end Su vastu põletan, ent seda Sa ei tea veel).

Aga homme tuleb Anu kojusse, mis on tore.
Ja kui plaanipäraselt läheb, muutun ma laupäevaõhutseks peoks piraadiks, arrrrrr.