Hetkede ilu

Ma transformeerun vampiiriks. Protsess algas laupäeva varahommikul kohvi ja psühhoanalüüsi ja filosoofia vahepeal. Will I ever be the same?
Ja ma olen siiamaani üllatunud ja ülemääraste unistustega ja segamini mõtetega ja ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea... kas vampiirid peaksidki nii vähe teadma või nii segaselt teadma või nii segaduse äärel olema?
Ma tean, kus minu piir on. Ma tean, kus Sinu piir on. Ja ma kõnnin mööda neid piire, väga ettevaatlikult, tahtes mõnikord üle ääre alla vaadata ja mõnikord üle piiride astuda. Lükkad mind üle piiri alla ja hüppad ise järgi? Vähemalt Sa tead.
Mina ei tea. Ja hiljemalt neljapäeval võtame vähemalt ühe topelt vodka on the rocksi laimiga, räägime maailma värvilisemaks ja selgemaks. Ehk siis on teada.

Homme sõidan ma Tallinna. Nädal aega kooli, õhtuti olen kodus kui keegi peaks avaldama soovi juttu ajada, kohvi juua, nalja teha või niisama jaurata.

Hakkasin eile öösel peale õuest tulekut lugema Mälestusi Mati Undist. Miks valin ma liiga raskeid raamatuid just õhtuseks kellaajaks? Enesepiinamine ? Jah. Kindlasti on.

Ärge ära kaduge.