inimestest imbub tumma igatsust .

Eile istusime V.`ga väljas ja arutasime maailmaasju. Sisemaailmade põrkumine, aga me oleme alati üksteist mõistnud. Lisaks ütlesin ohtralt millegipärast asju, mida ehk poleks pidanud. Sõnu tagasi ka võtma ei hakanud. V. nagunii teadis, et ma seda siiralt mõtlesin . :D Riidu ei jõudnudki me minna ja solvuma ka seekord ei hakanud. Natuke nukratooniliseks kiskus isegi meie vestlus.. olime mõlemad kuidagi tundlikud ja ebaharilikult avatud.
Jõudsin ühe paiku koju, olin rampväsinud miskipärast (mõjutajateks siis onunaise sünnipäev, ohtralt naerunaeru ja V.?), toas oli niiii vähe õhku, mida hingata. Tegin akna lahti ja pesin hambaid niikaua kuni igemed veritsesid. Kõõlusin veel tükk aega lahtisel aknal ja hingasin kopsudesse värsket õueõhku. Isegi külma ei tundnud väga. Tahtsin rahu, aga seda ei tulnud. M. andis endast märku ja kutsus Rakverre, aga ma ei läinud. Soovisin hoopis head und ning lootsin salaja, et ta end puruks ei kukuks. Pugesin teki alla, hetke, mil magama jäin, ei mäletagi enam. Lihtsalt, olin inimestes üllatunud. Kas ka pettunud ? ei, seda vist mitte.
Hommikul sain oma head-ööd-sulle-ka sõnumi kätte. Naeratasin tobedalt ja samas tulid meelde V. öeldud sõnad „vaata sellega ette.“ Segadus? Ei. Hommikukohv. Avatud aken ja õhk, õhk, õhk. Lugesin lehti ja vaatasin filme, olin jälle vara ärganud.
Ilm on imelik, sajab ja külm on, aga millegipärast lummav.
Millegi järgi on igatsus ka, ise ei saa veel hästi arugi, mis see miski on.Alustuseks palun mulle suur – suur hunnik lund. Rahu toob see juba nagu iseenesest..