.

Naer on väikseim vahemaa inimeste vahel.


Täna oli erakordselt jabur päev.Koolis ma mõtlen.Absoluutselt kõik ajas niii naerma koguaeg.
Idiootsust,mis sealt tuli,ei anna mõõta mittemingisugusel skaalal.
See suur naermine levendas seda üleüldist väsimust ka tohutult,mis tähendab,et mul on ainult hea meel,et nii kujunes.

Lisaks sellele kõigele näitas ennast täna mu egoraas.Ju tal tuli siis tuju..
Keegi kannatada ei saanud.
Just.
Ja seoses sellega tuli mulle meelde,et jah.See inimene,kellele mu raasuke egoismi ei meeldinud ja kelle pärast soovisin ma olla parem inimene,ei ole endast mulle tükk aega märku andnud,kahjuks.Enne jõule ära kaduda...Ei,see ei meeldi mulle,üldsekohe ei meeldi.Aga noh,minul ei pole siin mingit õigust kaasa rääkida.Sest eks ta ju ole samamoodi natuke isepäine ja egoistlik nagu minagi (olgugi,et ta seda tunnistada ei taha.) ja kui ta juba on otsustanud,siis ega enam ümber veenda ei olegi võimalik.Või noh,Ma arvan,et ei ole.Ja sellel vast poleks suuremat mõtet.
Igaljuhul,taastutuvumine egoga ei olnudki niiväga rõõmus,kui ma arvasin,et see olla võib.Mittemingisuguseid emotsioone ei tekkinud.Küllap olin lihtsalt suutnud ta aja jooksul unustada.Nojah.Juhtub.
Täpselt samamoodi juhtus,et ma unustasin jõulud.Võinoh.Peaaegu unustasin.Vaatasin oma märkmikku ja avastasin,et nädala pärast on jõul käes.Ja siiamaani ei ole mittemingisugust tunnet.Mis teeb natuke kurvaks.Ma olen alati jõule armastanud..
Reaalselt mõeldes - selles unustamises on süüdi ainuüksi see,et lumest pole veel lõhnagi ja niipea vast ei tule ka ..Ja see lumepuudus teeb mind nii tigedaks!!!
ja väljas on nii pime koguaeg.(See tekst tundub kuidagi vinguv..Aga ma ei saa ei üle ega ümber sellest teemast,niiet vabandust,tõesti.Tulge keegi ja tooge mulle ämbritäis optimismi.Aitähh.)
Hommikul lähen kooli,on pime,õhtul tulen tagasi on täpselt sama pime.Valgust näeb harva.



Eiviitsi,eitaha,eijaksa rohkem vinguda.
Oleme positiivsed.

Naernaernaer.
Eks,pätid!?:P



Ma armastan teid ka!*


Stay tuned!