Lähen Anu ja Pille ja An-Liisiga linna peale laiama, vedasin oma "baleriiniseeliku" juba välja ja triikisin ära ja plaanin end oimetuks tantsida, kui muud ei juhtu.
Eile öösel käisin Nuki ja Meliitaga autoga kruiisimas. Nägime "ikkavägakirkad" välja; jagasime uudiseid ja käisime vaatamas rahvakunsti (või kuidas muudmoodi nimetada purupurjus näitsikuid, kes ei suuda enam arugi saada, kas inimolevus, keda nad kabistavad, on mees või naine... puhas rahvakunst!) -tähendab, terve linn paistis rahvast (ja kunsti) täis olevat. TÄIS. Terve linnatäis.
paneb natuke mõtlema, et kuskohast küll tekivad inimestele need metsikud võimalused metsistuda niivõrd, et enam kohe mitte teragi selgust alles ei jää... aga pole minu asi öelda.
igaljuhul, teen inimeseks ennast (sest praegu olen ma kofeiini üledoosis suure kampsuniga jublakas. kofeiini üledoos kui "liiga-palju-kohvi,Kärt, - nägu-lähev-käest-ära-sa-näed-välja-nagu-sul-oleks-palavik") ja siis lähen tantsin tantsin tantsin!
Seda ka, et Hanna nimetas oma uue läpaka Kärdiks. Sest "see on pisike ja sädelev". Kui armas!
Tähelepanu! Oleme hetkel kesk uutmist ja taasdisainimist. Vabandame võimalike ebamugavuste ja veidrate kujunduselementide pärast!