Ma enam ausalt ei máleta, kuidas minu jaoks joogatamine alguse sai, aga úsna pikka aega on see olnud minu jaoks vága loomulik olemise osa. Mingitel aegadel veidi váhem ning siis jálle rohkem. Et siis juba púsivalt selleks osaks jáádagi. Praegu teen igapáevaselt peamiselt Kundalini jooga harjutusi... ning póngerjajooga omi koos váikese tegelinskiga ka!
Enam ei virise ma, et selleks pole aega - vaid vótan need minutid endale. Kogun energiat, inspiratsiooni ning mótteid. Aeg on ju suhteline - ja tápselt nii váártuslik kui váártuslikult me seda kasutada móistame.
Tósi, enamasti ma mediteerimiseks tervet tundi járjest ei leia... ent kas pole nii, et iga mótestatud tegevus juba ongi váikene meditatsioon... Ja mantraid vóib táiesti vabalt laulda vannitoas - kóla ongi ehk parem!;)
Mantratest ráákides - mul tuleb alati millegipárast neid lauldes natuke naer peale. Váhemalt siis, kui ma pole neid ammu laulnud. On veidi selline tunne, nagu leelutaksin póngerjana mingit omaloodud viisijupikest ja tuju laheb selliseks vigurdavaks. Ma algul mótlesin, et see on ilmselt vága imelik... ent praegu ma enam nii ei mótle. Tore ju, kui meel róómus. Ja miks mitte, kui oma leelutused seda vilja kannavad! :)

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar