Eluaeg olen tahtnud õue... kas Sa tead,mis see tähendab?

foto: Eero Vabamägi

Juhan Viidingu laulude kontsert oli minu Viru Folgi highlight, mida ma ootasin NAGU JÕULE. Ma polnud lugenud Viidingut väga tükk aega. Ei teagi täpselt, et miks. Oli kuidagi selline üksteisest puhkamise periood, vist. Ja ma olin folgipühapäeval ÄREVUSES. Taaskohtumise ärevuses. Üleüldse oli selline... laisk ja soe, suvelõpune ja kuidagi melanhoolne ja rahulik hommik.
 Kui Kreem-Kikas-Langi kooslus lavale astus, samasugused ärevad naeratused näol, läks meel kohe päris hääks.

Foto: Heiko Kruusi

("Juhan elab," sosistas Pia ja vaatas äraseletatud näoga mulle otsa. Vaatasin vastu ja noogutasin vaid - sõnaseadmisoskus oli mu maha jätta otsustanud.) Tõepoolest, Onu Juhanit on Jaagupis iga aastaga rohkem ära tunda. Nii hääles kui sellises veidi teistmoodi mõtlikus olekus.
(Järgmisel hetkel laulame juba kõva häälega kaasa, et: "See pulber puistaaaaa tantsupõrandale maaahaaaaaa...!" )
Vaatan merele ja kuulan. Kuidas tuttavad ja armsaks saanud tekstid-laulud end mu ette lahti rullivad ning aeg-ajalt võpatan, kuna ei saa enam täpselt aru, kes teksti ette kannab - nii juhanlik on Jaagupi hääl.

"Issand, kui tore on olla siin!" rõõmustab Jaagup ka ise.

foto: Eero Vabamägi

Tiit Kikas oma ainulaadse kandlega

Foto: Heiko Kruusi

Nii hea ja kerge ja lihtne on olla. See kontsert on AUS. Ei hoia tagasi ei naeru, ega nuttu.. (aga eks vaatavad Viidingu sõnadki olemise ja olemuse einevaid tahke!) siiras ning südamega tehtu!

"Ma arvan, et ma tahaksin natukene intervjueerida..." sosistan Piale, kui "Kartuliõis" teistkordsele esitusele tuleb.

foto: Eero Vabamägi

Ausalt öeldes sai sellest pigem vestlus, kus ei olnudki päris selge, kes küsis või kes vastas. Istusime kivil ja mõtlesime Juhanile, rääkisime, kuidas ta looming ajas meid saatnud on ja kuidas arusaam sellest muutunud.
Mainin rõõmuga, et näen Juhani loomingut elamas, et see teeb rõõmu.

Jaagup, kuidas te lapsepõlves Juhanit ja tema loomingut tajusite?
(Vaatab merele ja mõtiskleb)...Ma mäletan Kirjanike maja musta laega saali. Ja seda, kuidas onu koos Tõnis Rätsepaga oma luulet ette kandis. Mees ja klaver. See on jätnud kustumatu mulje. Ma arvan, ma võisin olla 9. või 10. aastane.

Milline Teie onu oli, millisena teda kõige rohkem mäletate?
Ta selline terav ega sapine polnud. Onu luule on loomult morbiidne ja raske. Ta elas kõike üle.
Aga ta oli üks igavene naljamees! Ja oi, talle meeldis seltskonnas särada! Rääkida, keskpunktis olla. Ta oli hakkamist täis koguaeg. Sünnipäevadel lõi seltskond särama kui ta tuli ... Ma ei oska seda seletada...

Meenutan enda tutvust Viidinguga ning uurin edasi,
Kuidas onu looming ja selle mõistmine Sinu endaga kaasas käinud on? (märkamatult olen vahetanud viisakusvormi, avastades, et ju see on siis okei - edaspidi Sinatame..KM. I.)
Luule on asi, mida avastab koguaeg uuesti. Oleneb, mida ja kuidas öelda. Ma arvan, on oluline häälega lugeda, et ise paremini mõista.
  Pedas näitejuhtimist õppides oli esimese semestri tööks teha luulekava. Ma kutsusin siis venna (ta on meil ka selline kõhetu, valge ja habras! Juhani nimeline ka.) ja lugesime koos onu luulet.
Peale seda tuli projekt koos Taranditega ning nüüd kaks aastat oleme teinud koos Tiidu ja Taaviga.

Mis Sinu peamine eesmärk alustades oli?
No oligi just, kui hakkasime tegema neid laule, tuua Viidingut ka noorema publikuni. Et teda ka uus pealetulev generatsioon mäletaks. Mina olen luule sees kasvanud ja see on mu jaoks intrigeerivam kõikvõimalik proosa. Mul on praegu ka kabinetis üks sein vaid luulet täis. Sealt ma siis võtan ja loen. Vanemat luulet parema meelega, uued luuletajad on alati vihased, neil on rohkem nagu räpitekstid, valatakse pori ja see on jama.
 Üldse, labasust, toorest labasust ja jõhkrust on palju. Inimesed nagu ei hooliks üksteisest.

(J. K tsiteerib Viidingut nagu muuseas jutu sees, PIDEVALT. Mainin seda talle, noh, et kas ta ise seda üldse tähele paneb. J.K. muheleb: "kuidagi nii on jah... et kui on midagi hästi öelda, siis see tuleb lausa iseenesest!")

Vahepeal saabub meie juurde kividele turnima Jaagupi väike poeg. J.K juhendab, kuidas oleks parim kivi otsa ronida ilma sealt alla sadamata. 
Kas enda lastele oled Juhanit juba tutvustanud? 
Oi jaa... neil on laulude kaudu tekstid peas ja selged.
Mäletan, kuidas kord harjutasin kodus köögilaua taga, kuna kontserdid olid taas lähedal. Poeg istus juures ja kuulas. Laulsin siis, et "Sa ära solva kodanikke, sigu. Siis Sul käivad hästi käbarad. Sa ära korda oma isa vigu, õpi keeled kanna kübarad." Eks nad saa omamoodi asjust aru.Ja päeva lõpuks on nemad need, kellele loen ja kes loevad.


Vaatame vaikselt merele.Kohe päris tükk aega.
"Aitäh Sulle."
"Aitäh Sulle ka."