Haldjafolgist ja kooslaulust

Tane Mahuta merelaval

Foto: Heiko Kruusi

Urbanfolkansamblis Tane Mahuta (elupuu maori.k) tegutsevad eesti, vene ja soome juurtega muusikud, kes esitavad Skandinaavia, Keldi, India ning Lõuna-Ameerika põlisrahvaste väelaule ja maaema laule nii eesti- kui muudes keeltes. Improvisatsioonilist ja kergesti kaasalauldavat muusikat tšellol, prantsuse torupillil, kitarril, ocariinil, kalimbal, beatboxil ja šhamaanitrummil nimetavad noored ise urbanistlikuks haldjafolgiks, mis sulatab endas kokku tuva kõrilaulu, kaasaegset rütmikat ja iidseid värsse. Tane Mahuta soovib läbi oma muusika värskendada linnainimeste suhet loodusega ning julgustades inimesi laulma, anda uus hingamine Eesti kooslaumiskultuurile. Ansamblis mängivad ja laulavad: slaavi juurtega vanamuusik Polina Tšerkassova (Triofonix) - prantsuse torupill, plokkföödid, kalimba, švii, shvirel, crumhorn, kalimba, biribine, ocarina; tšellist Joosep Kõrvits (ERSO, Põhjamaade Sümfooniaorkester); maailmarändurist trubaduur Tom Valsberg (Indigolapsed, Somnambuul), kundalini joogaõpetaja Kadri Rinaldo ja noor näitleja Jane Kruus. Erikülalisena lööb ansamblis kaasa üks Soome parimaid noori tuva-stiili kõrilauljaid Kosmo Hölmönen, kes mängib ka kosmilist trummi nimega „hang“.

Laupäeva hommik on jahe. Merelava äärde Elupuud kuulama tulnuid see aga häirivat ei paista. 

On neid, kes juba Tane Mahutaga tuttavad, on Indigolaste sõpru ning ka neid, kes kõiksuse juhuse läbi õigesse kohta sattunud. On läbijalutajaid, kes leiavad, et ürglaul on veidi raske kuulata. Ent veelgi rohkem on neid, kes kui naelutatult paigale jäävad. 

  Publikust käib läbi tuntav kahin, kui Kosmo Hölmönen alustab KÕRILAULUGA. 

  

Tane Mahuta on algusest peale väga lihtne. Nad on tegemas seda, mida peavad õigeks. Jagamas seda, mida on kuulnud-näinud-kogunud-kogenud. 

On lugusid Indiast. Ja pille Aafrikast. On laule vanadelt Keldidelt ja viise, mis viivad meditatsiooni. Ausalt, on väga PÕNEV.

  Lugude tõed on lihtsad - sellised, mida teame kõik, aga paraku kipume unustama.

Mis peamine, tegemist on tõepoolest kooslaulmisega. Tagasi juurte juurde laulmisega. ("Tantsi nagu keegi ei vaataks, laula sest ka Sinul on ilus hääl!" nagu nad ise julgustasid.)

Märkan kesk kontserti, et unustan märkmeid teha ( see on alati hea märk). 

Kritseldan märkmiku servadele, lasen päikesel nägu paitada ja naudin kaasalaulmist.

Naudin kuulamist ja ümisemist. Ja samaaegselt merele vaatamist. 

Tunnen, kuidas meel läheb heaks. Kuidas naer sees pulbitseb ja tahab vägisi valla pääseda.

Ise ei saa päris täpselt arugi, et mis nii väga naerma ajab.