räitsak

Ärkasin täna hiljem kui plaanisin, vedelesin ja lugesin (Epp Petrone "Muinasjutud Armastusest" - võtan hästi hästi pisikesi ampsukesi korraga, et raamat ruttu läbi ei saaks...Nii ilus on!) ja siis sain aru, et midagi on täna teistmoodi. Aknatagune oli (lörtsi)räitsakaid täis ja maa isegi veidi valge...
Ma olen seda niii kaua oodanud! Et ei oleks koguaeg pime ja hall ja vihmane... Vaid lumeräitsakaid täis ja ilus ja hele ja armas...
Väga väsitav on, kui ärgates pole veel väljas valgeks läinud ja terve päev on hall ja sompus...ja kolme paiku läheb taas pimedaks.
Ma ei imesta nende pidevate uinakute üle absoluutselt!

Nädalavahetusel plaanisin piparkooke teha, et jõulusem tunne sisse poeks...

... aga tainas kadus kui iseenesest kapist niisama mugideski.
Lähen see nädal uuele katsele.

Ehkki, natukene hakkab tasapisi jõulutunne end näitama ikkagi... Eriti õhtuti, kui tuba on soe, küünlalõhna täis, muusika mängib ja mul on aega OLLA... Rahulik.
Sellest see vist algabki...et oleks rahulik. Südames ja muidu ka. Et saaks rahmeldamisest eemale...
Jah...

Tantsisime Vanalinnas kesk platsi enne kui B. koju lendas. Päike paistis, jõulumuusika mängis, rahvast polnud veel väga liikvel... ja minu jaoks ei olnudki mittekedagi teist ümber. ..

 

Jõulumeeleolu Dublinis