turtsaka tuulega

Öö oli pime ja suur oli maja.
Tulime, naersime põlvini merd.
Grammofon nurgas. Mis veel oli vaja?
Jääkülma šampust ja samaväärt verd.


Tunded - need varjavad alati püünist.
Tunded, need kardavad alati tuld.
Pilkases pimedas viimane sulg
liueldes langes mu luigekostüümist.
(Doris Kareva)


Ma ei ole viimasel ajal eriti soovinudki kirjutada. Vähemalt mitte siia. Olen teinud töid ja tegusid oma muude tekstide kallal ja end seal välja paisanud. Ja lugenud. Kohutavates kogustes. Ja jälle öötundideni kirjutanud. Uneajast õmmelnud ja õppinud. Pikutanud põrandal, teinud mittemidagi. Vara ärganud ja küpsetama asunud.
Süüa teinud. Jalutanud. Kirjutanud. Koolist viilinud. Naernud. Nutnud. Naernud. Vaikinud. Rääkinud.
Ma olen viimast päeva 20.
Ja mõnel päeval tunnen end kui 86.
Ja mõnel kui kolm ja pool.
Võibolla nii peabki. Et olla korraga munk ja sübariit?

Pigem olla säraküünal kui 25watine pirn - tahan lõõmata särinaga!