et la dame rose

Armsad Teie, andke mulle andeks, et ma olen kadunud olnud. Natuke olen kadunud olnud ka päriselt. 

Reedel käisin vaatamas "Oscarit ja Roosamammat" (- imelised rollid Ines Arult ja Üllar Saaremäelt!) ja fragmendid etendusest kummitavad mind siiani. Tuletan teile ka meelde - palun, elage, mu armsad, nii, et oleksite õnnelikud selle üle, et olete olemas! 

Hiljem tuiskasin läbi ka Indi Ilalt (Röövel Ööbik + Meister ja Mari + Elvis ja Erni oma plaadivirnadega). Käisin väljas Anuga, tuttavaid nägusid kohtasime üsna vähe - vähemalt selliseid tuttavaid nägusid, kellega saaksime vestelda rohkem kui teretada. (Kui tahate teada, kas teile tuttavaid nägusid oli rohkem, võite Feissbukis Eero kausta uurida, ta tegi pilte.) 

Ja siis juba suuremas koguses tööd ja Kaidariga kohtusin ka.

Samuti sain oodata  bussi ca. 45 minutit, kuni selgus, et buss kusagil rivist väljas on. Sõitsin koju maailma kõige sõbralikuma taksojuhiga ning pankrotistusin veidi. 

Ja siis juba jälle töö. 

Täna puhkan. Kohvitasin Annelyga, nüüd kohe kohe hakkan mööbeldama - jah, lõpuks! 

Üks põhjuseid, miks ma kirjutamist aina edasi lükanud olen, on, et ma pole tahtnud seda lehte siin totaalseks vingumise urkaks muuta. Ehkki vinguda (ja natuke nukrutseda) oleksin tahtnud kõvasti. 

Seega, püüan hoida end vaos ja mitte igiseda siin. Omaette porisen küll. Ei tea, kas selline asi nagu Auravõlg (a`la karmavõlg) võib ka tekkida? Et aura läheb kogu vingumise tagasi hoidmisest käest ära ja koledaks? Don`t know. Kui on, siis on sellega veidi känsel. 

Loodan, et seda vingumissoovi aitab lahendada palju head toitu + korras tuba + hea film. Peaks ju olema seoses, et kui ümbrus on selge, muutuvad mõtted ka klaariks? 

Leidsin täna endale eelmise aasta alguses kirjutatud kirja ka kogu selle tuuseldamise tulemusel. Ei julgenud alguses avada, et kes teab, mis lolle lubadusi endale andnud olen. Aga lõpuks leidsin selle hoopis:

keset valget paberilehte on suurelt kiri:

TAHAKSIN, ET AINULT SEE, MIS TÄHTIS, JÄÄKS ALLES.

(Ja mul oli õigus juba siis. Seda ma tegelikult tahangi.)