Hetkede ilu

Käisin reedel tantsimas. kuna olin pool päeva maha vingunud ja tigetsenud, siis ei viitsinud end ka inimeseks moondada, ja käisin ringi nagu pisike kubujuss-kodutu-ma. Kena, et inimesed mu ära tundsid, veel toredam, et mõned tervituseks uurisid, et "Kärt, kas Sa oled magamata?" ilmselt ei olnud kirkaim kriit karbis. Aga mis siis. Tantsida sain palju. Isegi jutustada jõudsin palju. Ja siis veel rohkem tantsida. Olin valmis hommikul otse (ja kasvõi üldse magamata, kui peaks nii juhtuma) kooli sõitma. Ja siis ärkasin hommikul PALAVIKUGA. Ja bussi ei läinudki (tähendab, seda bussi, millega ma oleksin loengusse jõudnud). Seega - sõitsin koju, käisin pesemas, pugesin pidžaamasse ja magasin. Magasin diivanil, magasin tugitoolis (vahepeal panin telekast taustaks multikad mängima) ja lõpuks kolisin oma voodisse magama ja magasin hommikuni. Palavik oli lahkunud. Meenutused veidratest unenägudest olid alles ja lihasvalu tantsimisest ja kägaras magamisest oli alles. Tunne oli kui talveune lõppedes. Võibolla, sest teadsin, et olin enda jaoks midagi väga kardinaalselt muutnud kogu selle nädalavahetusega (ja ma ei pea silmas ühe päevaga haiguse läbipõdemist, vaid pigem reedel öeldut ning unesnähtut + nendevahelisi seoseid).
Ma ei ole hetkel kindel, et mida päris tahaksingi.
Võib-olla loksubki kõik lõpuks ise kohale?
Veider mõelda, et alati, kui muutused õhus on, tekib mul palavik. Praegu meenus, et enamasti on nii.
Juhus? Psühholoogiline trikk? Enesepett? Ennustus?