Peale seda, kui olin hommikul kohe peale ärkamist Anuga õues karge õhu käes pikemat sorti jalutuskäigu sooritanud (- sest hommikuti on nii hea jalutamas käia - rahvast ei liigu, õhk on selge ja trenni eest ka natuke) ja kodus oma hommikukohvi juua tahtsin, läks kõik nässu. Kõik mu tehnika otsustas üles öelda. (praeguseks hetkeks olen suutnud tõsta oma kontaktid ja muud asjad teise telefoni (millised emotsionaalselt kõigutavad avastused mulle aga mu eelmisest telefonist vastu vaatasid! Kõikvõimalikud ja võimatud sõnumid-pildid eelmisest aastast, mida ma isegi eimäletanud... oh sa kuramus. Istusin tükk aega ja töinasin ja saatsin Pillele "ma-tahaks-niiväga-kellelegi-kurta-oma-kurba-elu" sõnumi.), läpaka laadija püsib omal kohal tänu mäkkaiveri teibile ja paraku ei ole ma suutnud mittemidagi ette võtta oma muusikamasinaga...) igatahes, päris närune oli olla kohe. tobe olla sõltuv oma pisikestest ja vajalikest jubinatest (ei teagi, kas sõltuv on õige sõna??), aga muutusin kogu selle kammaijaa peale ikka eriti emotsionaalseks kohe. Et "oh seda hädaorgu küll, mul on vaja teha kooliasju ja muidu asju ajada ja tairattairattairattaaa, mul mittemidagi ei tööta, kõik on ikka päriskolepahasti" ja "miks just mina, oh miks just nüüd" ja ... no ühesõnaga, eriti nõme oli olla.
Käisin jalutasin ja tõin raamatukogust endale vajalikke teoseid (ja niisama teoseid, mis pisikesel piiksuval toonil riiulitest hüüdsid, et "loe mind!" ), ise porisesin ja olin mossis igatepidi.
Nüüd nohisen vaikselt juba mõned tunnid kirjutada ja asju teha.
Leidsin, et mul on motivatsioonipuudus ja ainuke asi, mida ma tahaksin oleks: poolkogemata filmilikke hetki kogeda; kaisus pikutada. (ja üks ei välista teist, või võib viia teiseni või kuidas iganes see sõnastus parem on.)
Verneri feissbukist leidsin sellise toreda loo, mille olin unustanud.
Ja vaadake kui ilus video veel.
Päeva highlight. Ja kohvi sain ka. (et vererõhk liiga madalale ei langeks. kellele seda madalust ikka vaja on.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar