Kuna Numme lubas mulle kõvasti peksa anda ja mind mitteiialgi enam tänaval ära tunda, siis olen ma sunnitud nüüd end kokku võtma ja kirjutama asuma. Taasvabandan, et ma ei ole seda ammu korraldanud - ma lihtsalt alguses ei tahtnud ja siis lihtsalt - ei olnud üldse aega.
enihau. mis ma teinud olen vahepeal...eeee... no Verner paksuke sai 18 näiteks.
Ja samal päeval pidas Raunts oma sünnipäeva ka. (paaaaaaaaaaaaaaaalju tantsu, palju huumorit. lõbus.)
Sain kolm tundi magada ja läksin Tallinnasse FIBIT`ile. Tiirutasin Liisuga mööda linna ja jõin liitrite kaupa kohvi.
Aus olles siis natuke pettusin FIBIT`i ülesehituses - kuidagi teisejärguliseks jäi see mood seal. Showde puhul just - sellist tajutavat professionaalsust kuidagi lihtsalt ei olnud. Otseloomulikult olid esemed väga kaunid ja modellid tublid, ent showde ülesehitus jättis soovida. Ja tunne lihtsalt ei olnud õige.
Sõitsime hiljem rongiga koju - saime elus esimest korda naermise eest riielda, ülemõistuse. Terve vagunitäis inimesi sai rahumeeli Narva poole sõita, ilma, et neid oleksid peale Rakveret seganud meie lõputu söömine ja iga asja peale naermine. Mu kõhulihased valutasid - kui mul üldse oleksid kõhulihased, mis valutada võiks, aga ikkagi.
Õhtul kimasin uuesti linna - tähistama V. täisealisust. Õnneks olin kingituse ka linnast kätte saanud. Natuke olin hirmul, et mis ta arvab asjast, aga tal oli heahea meel.
Kärmelt soojendus Silksu juures ja siis juba klassikaline Kantsi minek. Seekord siis ka V. jaoks tubane Kants, mitte õues terrassil külmumine :D.
Kuna V. ja Hanna olid nii varakoduminejamehed ja mina veel üldse pidu lõpetada ei tahtnud, otsustasin, et panen möllu kuni saan. Pille oli ka Viljandist kodus, minul oli hea meel. (Mis siis, mis asjaoludel kodus. KODUS, noh.) ja jõudsime nii mõnegi teooriani, kurtsim, naerisme-nutsime vaheldumisi, tantsisime ja saime olla sponsoreeritavad degustaatorid (ehk siis maakeeli - nautisime üle mitme aja, et välja tehti).
pühapäeva hommikul tundsin üle mitme aja (eiiii, mitte, et mul oleks halb olla - kes nii pakkus, siis slap yourself!), et ma kipun ütlema valesid asju veel valematel aegadel ja lõppkokkuvõttes vist natuke valedele isikutele. istusin ja naersin selle üle, vaatasin paremaid ja halbu filme ja vedasin end koju.
Oleks nagu tahtnud kuidagi mõne kohutavalt klišeeliku lause ka öelda, aga ei.
esmaspäeval murdsin tööd, tulevane reamees Rebane käis ka külas ja tsillis väga kaua mul poes tugitoolis.
Rahvast käis hästi vähe, jõime palju kohvi ja rebisime huumorit kõikide ja kõige arvel. Kõige rohkem vist iseenda arvel?
Kui ma oleksin esmaspäeval teadnud, et ma tükk aega enam normaalselt magada ei saa/mul läheb kõigega kiireks, oleksin ma esmaspäeval peale tööd kohe magama läinud ja püüdnud ette puhata, aga näed...
Igaljuhul, teisipäeva hommikul pakkisin ma oma koti kokku (lugemisjärjekorras raamatud-artiklid; mingi muu kola.) ja tõmbasin Tartusse ära.
Sain kokku Pia-Maria ja Eeroga, käisime kõikvõimalikes kaltsukates (ja saime väärt leidusid hästi odavalt), toitusime Teises Kohas (saad ise koostada omale sobiva sisuga võileibsi/burksi - oioioi kui hea söök ja kui palju seda sai!) ja lõpuks maandusime kinos ja vaatasime sellist asja nagu "Wall Street - raha ei maga".
Michael Douglas on nagu loodud kõikvõimalikke badasse mängima ikka... ja samas esindab sellist muhedat isafiguuri ka. Kaks ühes. Ja oma vanuse kohta ikka väga kuum. Ühesõnaga, kuhu ma tahtsin jõuda, on see, et näitlejatöö poolest on film ikka väga hea. ja on mõningaid kaadreid, mida vaataks hea meelega uuesti.
Siinkohal väike meeldetuletus ka (ja see ei ole üldse seotud filmiga ega midagi, lihtsalt) - Armas Pia-Maria, varsti ma hakkan tegelema ka selle artikliga ja selle üle arutlemisega, mida Sulle lubasin, et blogisse võid oodata. Intrigeeriv "Millised rinnad meeldivad naistele" inspireeritud Marie Claire oktoobrinumbrist. Varsti!
Peale kino kohtusingi Mikuga; ostsime süüa ja mina ostsin elu esimese ID-pileti, sõitsime Muru 6- te ja valmistasime maailmatuma hea koorese pasta kana ja paprikaga. Jõime veini ja sõime, rääkisime maailma asjust ja peale seda juba peomeeleolus Nõvasse Villut ja Jussi külastama. Võib öelda, et seal oli kohe aru saada, et rõõm majas! Ma polnud nii ammu semuinimesi näinud, ja nii tore oli.
Kui me lahkusime, jätkasid Juss ja Villu ennastunustavalt teineteise mängukaartidega loopimist ning üritus ei näidanud lõppemise märke.
Suundusime Mikuga veel Suudlevatesse Tudengitesse istuma (ühtlasi kohtusime ka kõige-agaram-klienditeenindaja-2010 esikandidaadiga) ja siis taksoga Murusse tuduma.
Ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea uni tuli ka.
Hommikul Mikk avastas, et ta ei taha üldse kooli minna ja minul oli aega nagunii laialt käes. tegime siis nende ulmekohvimasinaga topeltespressod ja vaatasime "Taking Woodstock"-i (ja see on vist üks parimaid filme, mida ma kunagi üldse näinud olen. päriselt!).
Vaim puhkab. Istud aknal ja kõlgutad jalgu ja. Ajad juttu ja lihtsalt naudid päikest, seltskonda, Tartut... Tahan veel!
but it all gets better!!! (ühesõnaga - tellid kohe, saad veel!)
sõitsin Tartust otse Viljandisse Hannale ja Anetile külla (ja etteruttavalt võin mainida, et korraks sain isegi Pillet lähedalt näha ja puha!).
Kõik algas otseloomulikult jälle kaltsukas... ausalt!
nimelt - Nummeke meil töötab ühes. ja nagu selgus, on temas peidus aasta parim müüja 2010!
See neiu suudaks igaühe midagi ostma panna... (Vähe sellest, et ma juba Tartust suure kuhja asjadega tulin, ma ei saanud ei öelda sõbrahinnaga nunnukaubale!)
aasta müüja - ka tema väsib päeva lõpuks!
Siis juba korterisse. Ilus kodutee, ausalt. Tegime pilte ja ma olin ilmselt koguaeg totakas naeratus näol - nende kahe seltsis ei saa tõsiseks ja nukraks jääda lihtsalt.
Nunnumonid!
Ehitasime korterisse magala (a.k.a - hiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiigelmadrats keset tuba ja korras!) ja lasime mõnuga lebosse.
Aega oli laialt käes, kiiret ei kuhugi. Korralik kogus naistejutte ja värki. MUHE.
Otseloomulikult küpses meie peakestes ka pisike masterplaaaaan. Kiire tiir kodu kõrvale poodi - sööki ja jooki ja väike mukiklubi. Tuleb end ikka inimeseks muuta enne linnatuuri!
Pille astus ka läbi korra, jõudsin ta põgusalt kurssi viia sellega, mis vahepeal toimunud on, natuke õllekest juua Stingi saatel ja meisterdada üks humoorikas intriig, mis sisaldaks Kärdi juuste helesiniseks värvimist; kaharat seelikut ja balletikingi ja "lugejafotot" Õhtulehele :D (intriigi ametlikku saundträkki ma kahjuks kusagilt netiavarustest ma leida ei suutnudki, aga kui leiad Sa, siis anna mulle ka, jou. "Mu päeviku küljes on tilluke taba..." :D:D:D LÕBUS!)
AGA - linnatuur. Preilid panid viisakad kostüümed selga ja läksid lõbusasti Puhtasse Kulda jazzile.
Nii paju/vähe kui me seda kuulda saime, oli asi ikka väga mõnus! (Ja koht ise on ka jubearmas!)
Õnneks klubi veel uksi sulgema ei plaaninud hakata, niiet haarasime omale drinksid ja möllutasime nagu lubatud sai. Palju ilusaid inimesi, palju jutuajamisi ja ohohohhhooooo, palju TANTSIMIST ka! Mingil hetkel lihtsalt polnudki ruumis kedagi peale meie - kuskile kaduma said nad. Millal ma viimati üldse nii palju tantsisin?! Igaljuhul - was awesome.
Et pralle saaks pikem, ostustasime koju minna ringiga ja teha veel üks linnatuur.
Ühest avatud aknast hüüti "te võite üles tulla kui tahate!" sel ajal, kui me meeste eripäradest rääkisime.
Ühe auto avatud aknast uuriti, et "neiud, kuhu teil minek on?"
Kolmandad tegelased, kellega koduteel kohtusime (ma ei tahtnud kirjutada "kokku põrkasime" !) olid lihtsad mehed ja ei hakanud suuri sõnu tegema. Oli auto ja auto kõrval jooksid kaks tüüpi oma naked-mile`i. Keset Viljandit, kell 2 öösel. "ega teil külm ei ole, poisid!?" ja läksime ka koju ära.
Magalasse pikutama ja veel palju jutuajamist (Hanna hakkas pilditöötlejameheks veel) ja omastarust "panen silmad korraks kinni" ja noh... ilmselgelt magasin hommikuni nagu beebi.:D
Õnneks saime koos kohvi juua hommikul ja üleväsimusest totrusi rääkida. Hanna jäi minu uimerdamise pärast tööle hiljaks (mis siis, et taksoga läksime). Ivari tuli meile veel poodi külla ja nalja oli ohtralt.
Miskiaeg uimerdasin siis oma sajaüheasjaga bussi peale... Viljandi on niii mõnus linn. Ja mu tegelased on mõnusad.
Aga kolm tundi bussisõitu on mu jaoks sellesmõttes nagu natuke liiast, et mul on liiga palju aega. Liiga palju aega endaga koos viibida.
Tõmbasin muidugi kohe kerra ennast istmele, tõlkisin ja uurisin teksti reedese konverentsi jaoks ja lugesin läbi artiklid, mida ei olnud enne jõudnud. Ja ühel hetkel avastasin, et vaatan lugemise asemel aknast välja, õhtune päike paistab ja ma sõidan läbi kohtade, millest ma võibolla kunagi varem läbi sõitnud polegi.
Ja minuni jõudis mingi teadmine, kus ma olen midagi valesti teinud või mis on mu peamine viga. Ja see tegi kuidagi väga selgeks mu. Ja mitte selgeks, et "ohjessmateanometimismaolen", vaid nagu just vastupidi.
Et ma tunnen küll ennast, aga ei tunne oma piire, sest ma olen neist piiridest ammu üle hüpanud. Et mõnikord püüan ma meeleheitlikult mõnd neist tagasi ehitada ja see ei õnnestu ja ja ja.
Ehmatasin Pille oma sõnumiga ära ja lennujaamast mööda sõites (kes teadis, et Viljandi - Tallinn bussid sõidavad lennujaama ette???) oli tahtmine bussist maha hüpata, joosta ja võtta pilet kuhuiganes, peaasi, et kohe. Jäin paigale.
Päris oma koju sain päris õhtul. Olin nii väsinud, ehkki õnnelik, et tuurile läksin. Nii äärmuslik oli see.
Korraga nii hea ja siis korraks jälle põhja välja. Iseenda eest ei saa põgeneda.
Öise telefonivestluse käigus sai selgeks ka inimeksistentsi kõige suurem saladus.
Keegi tegelikult ei armastagi kunagi lõpuni. Inimesed teesklevad, sest see, kuidas teesklus meid tundma paneb, on nii hea. Mõned viitsivad kauem teeselda, mõned annavad üsna kähku alla.
... Ja isegi kui ma tean, et see on vale, siis teeskle palun mulle veel. And that`s it.
Reede hommik oli selge. Selge nii selle teadmise pärast kui ka enesekindlusleveli mõttes.
Läksin kolledžisse konverentsile sünkroontõlget tegema ja kogu mu selgus lendas mulle vastu vahtimist.
Mitte, et tekst oleks oma sisult olnud keeruline, aga lihtsalt raske on jälgida teksti kui see mööda seoste ja isiklike arvamuste rada ei tea kuhu jõuab. Ja anda seda edasi nii, et seal ka mõte säiliks tundus mingil hetkel tõeliselt mission impossible. Otseloomulikult sain hakkama, sõltumata sellest, et enamusajast mul jalad all värisesid ja ma tundsin ennast ikka väga väiksena. (Muide, see süsteem, et kui räägid suurele hulgale rahvale, siis vali endale keegi, kellele Sa otsa vaatad ja on kergem etelda - see ei tööta! mõtlesin, et katsetan seda, nii huvipärast lihtsalt. ja ainus mida ma saavutasin oli jutujärje kaotamine ja see, et iga kord kui T.-le otsa vaatasin, tegi ta nägusid ja ma kaotasin järje uuesti ära.) Pingelanguse ajel ostsin oma kollektsiooni ühe pluusi jaoks kanga ära (ei tundnud Raidu ema ära, oh mind!) ja käisin emaga kohvitamas.
Õhtul otsustasin, et tuleb ikka linna minna (sõltumata sellest, et laupäev tööpäev on.).
Käisin siis poest läbi, ostsin pudeli Jack`i (palju õnne, T.! Ma ei vea Sinuga kunagi kihla enam. vedasime selle peale kihla ka.) ja läksin T. juurde õhtut alustama. Hiljem klassikaline Kantsituur (isegi Raunts tuli oma Kantsivabal kuul kohale - Eesti võitu Serbia üle tähistama) ja poole viie tuuris siis tuduma. Mu äratus helises hommikul ja tunne oli täpselt selline nagu oleksin 5 minutit maganud. Lükkasin seda mõned korrad edasi ja tegin end inimeseks. Duty calls, na. Hea meel, et ma viitsisin kaasa vedada endale soojemaid riideid, sest olla oli kohutavalt külm ja nagu selgus, siis oli palavikupoiss ka külla saabunud. (Läksin taksosse nii vara, et isegi Max ei viitsinud liigutada, kui ma kikivarvukil koridori poole tatsasin ja ukseluku kallal nökerdasin. Palju õnne, saite normaalselt lebo lasta naa.)
Tahaks seda ka öelda, et nous acceptons l`amour que nous pensons que nous meritons.
oiiiiiiiiiiiiiiiiii ja tööpäev, kus rahvast oli nii palju, et isegi pissile ei jõudnud minna. No TÕN üritus ja loosimiseüritus korraga, ilmselgelt palju rahvast. Tuttavaid ja mitte nii tuttavaid.
Buratino oli fotograaf ja tal oli ilmselgelt VÄGA PAHA olla. Whuuuup, whuup, olin hea inimene ja pakkusin mullivett siis vahepeal.
Õhtul kui Raunts järgi tuli töö juurde, oli selline seis, et magasin peaaegu et püstijalu.
Iseenda süü, tegelikult. Nii väsimus kui palavik. Kui nädal aega järjest puudub igasugunegi stabiilsus ja unetunde ollagi ei ole...
täna oli laat, kus käisin oma kraami ka müümas, ärkasin übervara ja üritus iseenesest minu jaoks majanduslikult edukaks ei kujunenud. üldiselt oli muhe muidugi. väsimus on suur ainult. ja veidi nukrameelne.
Jutt sai kaootiline ilmselt. Aga kirjas ta nüüd on ja vähemasti ei saa ma Hanna käest vastu vahtimist.
Üks sinisilm vähem!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar