Leidsin oma stsenaariumi ideedemapi üles, kuhu läbisegi kõikvõimalikke kasutatavaid tegevusliine-lausejupikesi-ideid täheldanud olen. Oikurat küll, mul oli nii hea meel hetkeks.
Ja järgisel hetkel ei olnud enam. Hakkas kurb hoopis. Liiga isiklik ja oma oli see tekst, mis seal sees oli. Pisikesed unised lõigud elust. Lollid kunstiliselt ilustatud unistused, mis olemise seest soojaks oleksid pidanud tegema. Aga kurb hakkas hoopis. igatepidi.
Enda eest ei saa põgeneda. isegi aasta hiljem lugedes, on kõik nii sama, ma mäletan ja tean ja tunnen seda uuesti ja ikka veel ja kõik on nii oma ja samas kuidagi kurvem ikkagi.
Kuulake lugu hoopis.
1 kommentaar:
See lugu tekitab nii kurva meeleolu..
Postita kommentaar