Hetkede ilu

Aga sügis on meeldiv. Päriselt. Kogu see tuul ja lehed ja vihm ja hall ilm ja kõik. Äärmuslik. 

Ja lõpuks ometi on mul põhjust kanda kolme kampsunit korraga, sest lihtsalt - ongi nii külm koguaeg. Ma pool suve ootasin kampsunikandmiseaega. 

Ma olin täna nii usin rosin ikka. Tahaks kirjutada hästi palju, kui tore oli kohtumine Aili Raudsepaga. Ja kui sügavalt inspireeriv ja ideederohke ja kui hästi see mulle mõjus, aga ma lihtsalt ei oska seda sõnadega väljendada.

Ma arvan, et on hea märk, et ma esimese asjana kodus õmblusmasina välja vedasin ja päris mitu asja ära lõpetasin ja uusi alustasin jne. 

Ma arvan, et on veel parem märk, et mul on ideid ja mõtteid ja tehnilisi plaane palju rohkem kui enne. Mul puudub hetkel selline asi nagu loominguline madalseis, ma tunnen, et ma võiksin nii palju teha, et ma tahan nii palju teha.. oeh. 

Selles mõttes veel hea, et jääb muudele mõtetele vähem ruumi. Tegevust, tegevust, tegevust. Palju tegevust. Ja vähem mõtteid, mida ma kardan. (Need hullud hiilivad nurga tagant salaja nagunii. aga ma siis peletan nad õmblusmasinasurinaga eemale. kaval.)

Ma end ülepiinama ei hakka, vägisi silmi lahti juba ei hoia. 

Niiet - over and out, for now.

(ei,ma ei käinud praegu pilti lavastamas. 

Mu emme  käib neid tegemas hommikuti. tudumisepildid olevat nunnud.)