Teate mida ?
Poleks arvanud, et ma seda kunagi nii tõsimeeli ütlen, aga sport teeb head ikka.
Käisime emaga ratastega sõitmas õhtupoolikul. Niimoodi rahulikult ja mõnuga. Ja pika ringi läbi pargi ja siis mööda põlluvaheteid koju. Päike paistis, rääkisime maast ja ilmast ja muudkui sõitsime.
Ja üle väga mitme aja ei väsinud ma kergesti ja mul ei hakanud füüsiliselt paha, vaid mul oli tõsiselt hea olla.
Leidsin, et peaksin vist hakkama rohkem üldse sõitma. Ja jooksma ka.
Jooksma ei ole mitu hommikut jõudnud, kuna toon endale vabanduseks, et "staadionil on tunnid ja ma ei saa seal samal ajal omaette joosta", aga homme hommikul tahaksin ikkagi minna. Lähen ilmselt mingile vähe suuremale ja mitte-staadioni-ringile. kui just väga vihma ei saja.
Ja enne hakkasin taaslugema "Dorian Gray Portreed". Ja ma avastasin end vaatamas mingitele detailidele sootuks teisiti kui viimati lugedes. ma ootan huviga, mis saama hakkab.
muidu kisub ilmselt une poole, tundub.
Tähelepanu! Oleme hetkel kesk uutmist ja taasdisainimist. Vabandame võimalike ebamugavuste ja veidrate kujunduselementide pärast!
2 kommentaari:
Millal sa seda viimati lugesid (D. Grayd)? Mis sa arvasid sellest?
Viimast tervikuna lugemist ma ei mäletagi ausaltöeldes, ent jupikesi (ehk siis - panen silmad kinni, lappan lehti ja sinna kuhu pidama jään, sealt hakkan lugema - väga huvitav on, annab teistmoodi vaate kuidagi, aitab rohkem detailidele keskenduda - teostatav juhul, kui üldpilt on teada) lugesin viimati siis, kui Keilas pesitsesin. arvan, et Dorian Gray aeg võis meil seal olla kusagil eelmise aasta november-detsember.
ja sel perioodil vaatasin ma seda selle pilguga, et mismoodi see mu lähedalseisvate inimestega seosesse astub, selline ... väga psühholoogiline raamat üldse, kui mõtlema hakata.
aga ma loen nüüd tervikuna uuesti, et taaselustada/taasmäletada neid mõtteid, mis siis tekkisid, eks annan siin ehk kajastust ka neile:)
Postita kommentaar