No dawn, no day

Ma olen seda lugu kuulanud nii palju järjest, et lugemine läheb segamini.
Otsustasin, et kraamin oma muusikakausta ära ja kustutan ära asju, mida ma ei taha enam kohata, kui lood suffle peale lükkan. Üritus osutus raskemaks kui ma oleks võinud algul arvata.
Faaak.
varsti lähen uuele katsele.

Ma olen endale seatud graafikust maas, kõvasti maas. Seega - tänasega peaks kahe päeva töö ära tegema, oleksin uuesti enam-vähem graafikus tagasi.

Ma nägin unes, kuidas me Reaga Raekoja platsil tantsisime, temal beež ning minul must lühike kasukas üll ning kirsipunased karupüksid + balletisussid jalas. Lund sadas ja meil oli kohutav kohviisu, aga tantsimist ei tohtinud ära lõpetada, kuna kohe kui jalad seisma jäid, tuli mingi timuka kostüümis tüüp ja ütles, et "tantsite kuni laat algab, ma laenutasin need kingad teile Estoniast!" ja jõi suurest topsist kohvi. ja meie muudkui tantsisime.

Ma sain täna kõne pangast. Nad ütlesid, et õppelaen tuleb esimesel, kui kõik vajalikud paberid korrektselt täidetud saavad. küll nad saavad, ärge kartke. (aga ikkagi läksin veidi närvi, kui öeldi, et "tere, helistame teile seb Rakvere kontorist." kartsin, et nad ütlevad, et "tünks, tünks, ei saa õppelaenu!" ja hakkasin peas juba paanikaplaani koostama, et mis edasi. aga õnneks seda plaani vaja ei lähe. jessikas.)


Ja üldiselt on kuidagi erakordselt nõmekas olla miskipärast täna.
Kuidagi... tahaks, et ma oleks rohkem saavutanud praeguseks ajaks, kaugemale vaadanud, kaugemale jõudnud, rohkem oskaks, rohkem teaks, rohkem pingutanud... tahaks, et ma tunneks, et ma olen rohkem kui ma olen. Mitte, et tahaks vinguda või midagi, aga kurat võtaks, ma sihtisin ju ometi kõrgemale?!
Ma ju ometi proovisin rohkem?
ja miks ma ikka veel ei ole päris seal, kus ma plaanisin olla omadega?
Ilmselgelt loodan liiga palju ja plaan lähebki nässu.
AGA väga närune tunne on täna kuidagi.
ma ei teagi.

Ja ma ei käinud täna hommikul jooksmas.
Sest ma magasin sisse (ja vaatasin ülalmainitud unenägu) ja kui ärkasin ja plaanisin minna, siis oli nii külm ja tuuline ja mitte üldsegi ei tekitanud ilm jooksma minemise isu.
Nüüd mõtlen, et oleks pidanud ikka minema... ehk tunneks paremini ennast või midagi.
Või jookseks oma tigeduse välja või midagi.
Kui õhtuks paremaks ei ole läind, siis lähen. Mis siis, et tuul.

Ja ma avastasin, et minus on ilmnenud mingi kohutav kadedus.
Paha vaadata end peeglist sellise kadeda inimesena.