Hetkede ilu

Oeh. Ma ei tee midagi. tähendab, ei ole teinud midagi asjalikku. Terve nädalavahetuse veetsin pidšaamas mööda korterit ringi tuiates (väikeste mööndustega - laupäeva õhtupoolikul käisime emaga poes shampsi järel ja siis manustasime seda filmi kõrvale) ja palju tukkudes - ühelt diivanilt teisele aeledes.
täna hommikul siis mõtlesin, et hakkan asjalikuks ja lähen alustan oma igasügisese rutiini, hommikujooksuga.
JA SELLEST EI TULNUD MITTEMIDAGI VÄLJA!!! Just siis, kui mul on plaan ja tahe ja ma isegi üles ärkan, jooksudressi selga ajan, tossud üles leian, kärmelt kohvi kurku kallan, et mitte päris pikali kukkuda kui uksest välja lähen... SAJAB VIHMA ja STAADION ON MÄRG ja ma EI SAA joosta.
Fakkadifakkfakkfakk.
Ühesõnaga, ma olen kergelt tige, sest nüüd ma enam ei jõua minna, ja nüüd paistab päike nagu vihma poleks olnudki. kena. teisesõnaga, ma lähen homme hommikul uuele katsele. ja ei, ma ei kavatse joosta õhtul või lõuna ajal või misiganes muul ajal. ma tahan hommikul vara jooksma minna. kui veel on jahedavõitu ja kastene ja see kerge kargus hinge natuke kinni võtab. ja ma ei jookse suvel peaaegu kunagi, sest mulle meeldib jooksma hakata sügisepoole, kui väljas on varahommikuti juba jahedapoolne ja karge isegi. (või kui juba hommikuti on esimesed hallad maas...). sügisesportlane. Sest mulle meeldib siis rohkem. Suvel ei tule mul väga pähegi, et peaks end liigutama või midagi. aga ilmselt ma hakkan juba omadega sügisesse jõudma.