Hetkede ilu

Kuulan õhtu hakul muusikat, mis lõikab kohati suisa luuni - alates "Amelie" soundtrackist ja lõpetades Ultramelanhooliga (ja tekkinud nukrus-melanhoolia on kuidagi... õnnetundele lähedal. elus.).
Lugesin ka palju head täna. sest oli aega selleks laialt käes  (sest ma ei läinudki täna jooksma).
pluss, ma ei tea nüüd, kas see on hea või halb või, aga ma leidsin, et suuremalt jaolt otsin ma endale (meelepärast)tegevust, et hoida ära emotsioonide vallandumist ja nende kätte plahvatamist (jah, ma olen siiamaani ja ilmselt veel üsnagi pikalt tige-kurb-pettunud-solvukas hingepõhjani nii mõnegi asja puhul.).
Tänan siinjuures kõiki kirjanikke, kelle teoseid ma loen (ja neid armsaid inimesi, kes neid mulle soovitavad, kui mul enesel mõtted lõppevad); kõiki muusikuid, kelle loomingut ma endasse ahmin; ema, kes varustab mind värvipliiatsite ja joonistuspaberitega ja täna ka kindlasti Kadi-Liisi, kes mind endaga töötama kutsus.
valleraa. ja filmide-fotode olemasolu üle on mul samuti hea meel. (teate, kui vaimustavad on fotoraamatud?võtke kätte ja vaadake. albumid, väikesed lookesed-tsitaadid juures... ja inspireerivad on nad!)

ah, ma lähen vaikselt hulluks. (vist ei ole pikka maad enam?)





mis tundeid lugu tekitab?