Slow dancing in a burning room

üldiselt on nii, et mu köha ei taha ikka veel minema jalutada. Niiet selle asemel, et võidelda, hakkan hoopis harjuma. võinoh, enam ei ärka ma öösel selle peale kauaksajaks üles, vaid keeran teise külje, tirin teki üle pea ja magan edasi nagu midagi poleks juhtunud. seega, harjun ilmselt.

Asjalikkusega ka väga ei hiilga. Mõtteid on palju, aga tegudeni ei jõua, sest ei viitsi midagi. Hea saavutus, kui ma end voodist välja viitsin vedada ja kohvini loivata ja siis pessu ronida. no tegelikult nii hull ei ole. aga miskipärast olen väsinud kohe kohutavat moodi.

Närvidele käib, et ma ei suuda edasi kirjutada sealt, kuhu olen toppama jäänud.

Närvidele käib, et mu õmblusmasin paranduses on ja ma ei saa seda kasutada kui ma hirmsasti tahaks/peaks/sooviks/võiks.

Närvidele käib, et mul ei ole suurt hunnikut üleliigset moni, et ma saaks koos V.-ga asjad kokku pakkida ja soojale maale põgeneda mõneks ajaks, ehkki see on just see, mida meile mõlemale kohutavat moodi vaja oleks.

Ja siis veel see, et enamus asju ei lähe nii nagu mina tahan. Oh, please, for once, tõesti!

Ah, ongi sellesuvine esimene suurem vingumine siis tehtud.

Ja tunne on siiamaani, et slow dancing in a burning room. Jee.