põled heleda leegiga südamesse ja tagasi

Mu algne plaan jaanipäevaks oli, et ma võtan omale süüa, mõne õlle ja "Ristiisa" kõik osad ja olen lebos. Esimesel õhtul - peale seda, kui mu vend võitis kasti õlli ja ma Raunoga maja ees mõtlesin kaks sõna jutustada, küsis ta ühe küsimuse: "Noh, bänd teeb viimase bloki - lähme tantsime paar tantsu?" ja läksin ikkagi välja. Inimesed, kellega trehvasin, olid sellised:

Vasakult: Renee, Villu, Taavi, Kaija, Rait, Hendrik, mina, Reimo, Liis, Tõnu.

Järgmise päeva plaan oli olla kodune ja rahus ja mittemidagi teha. Ei töödanud. Trippisime Võsule ja Rauno lubas hommikul kaineks puhuda ja koju tagasi sõita (võib etteruttavalt öelda, et nii ka juhtus - peale hunnikut huvitavaid vahejuhtumisi).

Nägin Eliiset üle väga mitme aja (niiiiiiii hea oli jälle juttu ajada!) ja Helinat üle mitme aja (jõudsime järeldusele, et tegelikkuses oleme ikkagi sarnasemad ,kui arvasime) ja oli veel palju ilusaid ja häid inimesi. Istusime rannas ja oli täitsa tore üritus. Tähendab, ma mõtlen, et kui üks pidu suudab tekitada nii äärmuslikke emotsioone, siis peab ta olema hea. Millelegi on hea ka see, kui on nii valus ja paha ja halb, et olla ei või (jah, mul hakkab füüsiliselt paha, kui mu peale karjuda). Aga this too shall pass. Ja kokkuvõttes oli tore.

Silvesteriga salajuttu hommikul
... Ja ma ei karda kuuma, sest olen hammustanud päikest. (Võtsime kahekesi külma kartes viinakest vaid veidi ja mõtlesime koos, et this too shall pass).
Aga algas pidu nii.
Fucking yeah, and oh, we like it! Pean ütlema seda ka, et päevitasin endale põlvele randi ja üldiselt on nii, et

Kusagil kell näitab alati seitse

Kusagil kell näitab alati seitse,

Kusagil keegi veel ikka on laps.

Vahel on õhtuid, mil lohutab meid see,

Täna kuid, kõrtsmik, too lauale naps.

Kusagil keegi ehk rinda sai tähe,

Vabrikus miljoneid valmis üks miin.

Võtame! – et ta eal käiku ei lähe,

Kusagil kaugel ja veel vähem siin.

Leiname sõpru – neid, keda meil polnud.

Leiname lapsi, ei sünni kes eal.

Leiname leinamist, mist pole tolku –

Haihtuvat härmatist pudeli peal.

Kusagil laksudes laine tõi randa

Lastele leidmiseks luitunud luud.

Võtame! – baaridaam peagi on pandav,

Argihall pole veel unustatud.

Valades vaeme – on`s viina sees tõde,

Välja või vajub sealt midagi muud?

Armastad ligimest, venda kui õde,

Laastud kui lendavad langevalt puult?

Kusagil kell näitab alati seitse,

Kusagil keegi veel ikka on laps.

Vahel on õhtuid, mil lohutab meid see,

Täna kuid, kõrtsmik, too lauale naps…

(Nagu kirjutas Aapo Ilves)