Hetkede ilu

Õpin tekste. Nuuskan. Joon chai-lattet, mille endale valmistasin (täna topeltingveriga). Vastan meilidele. Teen asjalikku nägu. Püüan mitte välja teha oma seosteist taustamuusikaga. Kuidas mulle nii palju Imogen Heapi arvutisse tekkis? Mis ajast? Ei meenu. Püüan teha terve inimese nägu ja naeratada, et mitte näha välja nagu hunnik s*tta. Õnnestub. Naeratav tõbras?
Mis pagana jaoks ma endale valin alatasa sellised tekstid, mida lugedes mul endal paha ja kole hakkab, mis toovad välja minus kõik äärmused, mis mul vähegi on? Enesepiinaja.
Nuuskan. Pesu masinast välja ja kuivama. Uus pesu masinasse. Loo vahetus. Järgmine tekst. Palju mul neist peas on? Natukese. (pole parim mõte ilmselt iga nädal tekste vahetada, aga kui tunne ei ole enam õige, ei saa ma olla ka sama veenev kui varem).

Ma ei suuda Sind unes näha. Aga näen ikkagi. Palavikusegasena. Ka selgena näen. Aga palavikusena veelgi enam. Ja ma ei suuda Sind unes näha, sest nüüd ma juba tean, et tegemist on unega. Isegi siis, kui palavik mind murda ähvardab, ei lange ma enam luulude kätte – ma olen pidevalt teadlik, et tegemist on unega. Vaid unega. Ja see on valusam kui valesti valitud tekstid, valesti valitud soundtrack, valesti valitud mina. Ja ma ei saa sinna midagi parata. Ma olen alles praegu valmis tunnistama, et ma nõrk olen. Teadsid seda kohe? Mina ei uskunud. Ja välja ei näidanud. Ja nüüd alles taipan. Taipan, kui vastikult valus on lasta sel teadmisel oma soonteis voolata.
Vahel pattki on armastuse moodi, ütleb Aapo Ilves.
Oleks siis kasvõi palaviku puhul päris.
Tinasõdurit tantsijatari tulest välja ei too, lausub Doris Kareva.

Iga vale sõltub ajahetkest millal ta välja öeldakse, mõnikord muutub ehk tõekski.
Ma võtan raamatukogust valesid raamatuid, teades, et praegusel ajahetkel on nad mulle valed. Loen ja nutan endal silmi peast.
Rumal, rumal, rumal.

Loon korda paberites, aga südames on kaos, lõpetab Alender.