Silmalauge ja saatust

Ausaltöeldes ei teagi ma, mida ma täpselt ütlema peaksin. või siis mitte ütlema. (andke võimalus mitte öelda...)'
Või siis võimaluste võtmine...
Tahaksin magada nii, et ei näe ühtki unenägu. vähemalt natuke aega võiks see nii olla.
kasvõi niikaua, kuni ma rahunen - rahunen nii, et olen päriselt ka rahulik, mitte vaid väliselt. niimoodi rahulik, et ei põle iga sõna peale... aga ilmselt selliseid asju minuga ei juhtu, ma lihtsalt olen harjunud sellise pideva sisemise leegitsemisega.
Homme saab eksaminädal läbi. Hea seegi. Emotsionaalselt on suhteliselt kaikaga pähe saamine olnud. välja küll ei näita seda, ent ikkagi. seda hullem vist.
Homme saab koju. ja see on hea. ehkki järjest enam hindan ma Keila korteri olemasolu.


Poleks osanud arvata, et minu sees päästab igatsuse valla kasvõi viis, kuidas valgus köögiaknast öösel sisse paistab ja seinale varjud joonistab.
Veider maailm, veidrad inimesed sees.