Hetkede ilu

Ma maksin telefoniarve ära. Varsti saab jälle helistada. Ja eelarves haigutab kaunis auk. Hämmastav, kuidas ma isegi ei lähe enam närvi selle peale (ega üldse suuresti millegi peale) - väga emotsionaalselt händikäppd nädal on olnud igatpidi niigi, seega ei hakka enda emotsioone ise rohkem üles kruttimagi.

Eile käisin raamatukogus, võtsin hunniku luulekogusid, Maria soovitusel "Apelsinid pole ainsad viljad" ning sellise teose nagu "Õudusunenägude entsüklopeedia", et taibata, mida mu alateadvus mulle kisades öelda soovib. Kräpp - väga hull raamat on! Nõrganärvilistele ei soovita - üldse. Isegi mitte piiluda, sest muidu ei julgegi enam te magama jääda. Sisaldab kõikvõimalikke teooriaid, sümbolistilisi seletusi, erinevate indiaanihõimude selgitusi unest ja paljut muud taolist (ei puudu otseloomulikult ka Freud ja Jung)... PÕNEV lugemine, isegi väga. Aga kuidagi kõhe hakkas sellest... Närvihaiglapalat, mis muud.

Peaksime Romaniga minema Liisu kontserti kuulama, kohevarsti, istun Caligos ja ootan pikkade silmadega teda. Loodan, et jõuab varsti - mulle ei meeldiks hiljaks jääda.

Reedeni on lühikesed sammud - aeg läheb ikka ruttu! Ehk saan siis oma rahutut meelt natuke tasasemaks .

Tööl on äge. Lähen komme mugima!