...kauni tunni maitsel me varjud ühendas.

Vennaskonna "Lili Marleen" on olnud pool päeva kordusel, veidrad ja liigagi selged äratundmised on lähedased, enam ei tee ma vahet unenägudel ja reaalsusel, ei mäleta, millised sõnad on öeldud reaalses elus ja millised unenäoruumis, mis meis on või mida meis tegelikult üldse ei leidu. Milline olen mina ja milliseks ma üldse saada ei taha.
vaatasin end täna rongis Keila "koju" V. juurde sõites rongis kõrvalt ja ei tundnud end ära. Mis minu mõtetega juhtunud on? Kas tõesti on võimalik, et hetkega muutub kõik? see üks hetk nö. "kasarmu ees tänaval" võib panna maailma teistpidi pöörlema? kas tõesti olen ma olnud koguaeg nii pime? koguaeg käinud enda varjust mööda? võin ju valetada ja öelda, et tegelikult olen seda ette näinud, ette tundnud, ent see oleks valetamine vaid iseendale. Aga eluseeski ei oleks ma osanud arvata, et minu sisemuses võib elada selline ... elajas, kes eneselegi teadvustamata võib nii .. alateadvuse, instinkti aluseliselt käituda. Pean ta taltsutama..
Aga reaalsuses pöörelbki maailm tunduvalt teistpidimalt.
Aga kuniks minu sõrmus ripub ühe teatud "laibaketi" küljes, isegi kui ei tohiks, on mul kindlam õhtul magama jääda. On kindlam end kõrvalt näha ja tunda seda elajat ja tõbrast enda sisemuses, keda ma taltsutama pean asuma.
Ja kuni mul on koht, kuhu rongiga üle mõne nädala sõita, et näha end kasvamas, et näha omainimesi kasvamas aina rohkem südame külge, on mul rahulikum hingata nii, et ei peaks kartma taevast langevaid õrnu ja heledaid esimesi maailmalõppe.
Oktoober on kohal.