Tahtsin algul siia kirjutada, et I never saw a wild thing feel sorry for itself, aga sirvides oma kirjutisi ja pilte ja mõeldes lähiaegadel juhtunule, ei saa ma seda kirjutada.
Tuleb hoopis tõdeda, et elu on vaid tühised 15 minutit, mis on täis imelisi sekundeid.
Ja absoluutselt sõltumata keeldudest/sundmõtetest/süütundest/arusaamatustest ja kesteabmillest veel, peab mainima, et üllatavalt sobiv ja soodne on see olukord. Nii enese tundma õppimise seisukohast kui ka loomingulisest aspektist uurides.
seega, vingumine jätta!
Eile käisin raamatukogus. Võtsin kuhja kõikvõimalikke teoseid, nende hulgas mitmeidki psühholoogiaalaseid. Lugesin "Mõistus juhib tundeid" ühe hooga läbi, suts hirm hakkas isegi.
Nii palju sümptomeid on, mida annaks endale külge pookida, kui vaid tahaks.
Aga väga põnev lugemine on. Üldiselt ju mulle väga ei imponeeri seda tüüpi raamatud, so called "eneseabiõpikud" jne. Aga küllap praegu siis on soodne seis selliste asjade lugemiseks.
Ja Sina seal. Ma igatsen Sind.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar