esmaspäev, mai 18, 2009

/…/ see oligi vist midagi eelmistest eludest, või tulevastest. Ja see oli midagi nii jaburat, et seda saabki mõista ainult südamega ja ainult hommikul kell neli. /…/
Mina ise olen olnud tema.
Ma ei taha uuesti haiget teha. Ma ei taha uuesti haiget saada.
Me oleme selles olukorras varem olnud.
(Dagmar Lamp; Epp Petrone „Meestest, lihtsalt“)

Nii kohutavalt meenutab see minu ja Eeva vahelist vestlust aasta tagasi. olime kindlad oma teoorias, doominoefektis ja ise oma järeldusega rahul. Nüüd taaslugedes sünnipäevaks saadud raamatut "Meestest, lihtsalt" (mis iga lugemisega samastub mu tuttavate/minu/kuskilt kuulduga ja sulab ilusaks massiks, mis on tõestitõesti väga tõsi. viimasel ajal on see raamat muutunud kergelt pisarakiskujaks isegi.) ja leidsin viimaselt leheküljelt lause nagu ülal näha on. nii üllatav kui see ka pole, on mu usk sellistesse teooriatesse ja seletustesse säilinud. siiralt usun ma selle võimalikusesse. võibolla on see vaid rumal enesepett, aga ometi on see lohutav ja soe mõttekäik, mis aitab mõnikord mõnest teemast kergemini üle olla.

No one ever said it would be so hard

Lubasin S.-le, et kirjutan talle raamatu. Kergem oleks oma emomisi köita, aga ometi tundub see mõte isegi veidi ahvatlevana .

Egotripist joobnu.

Kommentaare ei ole: