Hetkede ilu

Olla!
Helesinine tühjus mu hinges
Matab mind maha
Tahaks vaid lesida
- teha mittemidagi!
Olla kellelegi pinnuks silmas. (Paulmet Lemetsky)


Viimase raha eest ajalehte ja šokolaadi osta on mõtlematu. Viimasel hetkel õppida on mõtlematu. Loengus istudes mere ääres olemisest unelemine on mõtlematu.
Liiga vähe süüa on mõtlematu. Vaid endale nalja teha on mõtlematu..
Ja päevast päeva mõtlematusi teha on äärmiselt mõtlematu. Liiga vähe magada on mõtlematu..
Ometi ei kavatsegi ma muudmoodi kui vaid mõtlematult käituda, alateadlikult on viimasel ajal just nii kujunenud.
Ärkan ja avastan, et tänased toimetused on jälle homse varnas. Et on liiga soe, et toas õppida.
Et on liiga ilus õhtu, et vara magama minna. Et on ülimalt hea endale teisi reaalsuseid luua ja kesk tundi mere äärde pageda. Et šokolaadi on just nüüd vaja ja et ajalehes on hea artikkel samal hetkel mõeldes, et kellele seda va raha õieti vajagi on, see ongi ju vaid maksevahend, mis tuleb ja läheb, mille väärtus on nii suhteline, et seda ei anna muu olulisega mõõtagi.
Ja kes vajabki sööki, kui pooltühi tuba kajab nii hästi, et võib end tundideks ja tundideks kesk põrandat lebama unustada ja muusikat kuulata.
Muud nagu polekski vaja kui neid hetki enda seltsis. Seda kohustuste eest põgenemise tunnet ja eemalehoidmist. On kevad, on sügavalt põnev – isegi end ületöötades on kuidagi vabastav ja hea.
Miski on paikaloksunud. Rütm, mille alusel nagu midagi ei toimukski.
Liigun klappidest tuleva muusika järgi läbi hetkede, kõrvalisi aspekte tähele panemata, võttes vastu vaid neid välishetki, mida ise tahan ja õigeks pean.
Rahunen. Seda pole minuga ammu juhtunud, et ma oleksin nii rahulik.


väga vähe aega ajaloo eksamini.


I will not hold you down .