Istun puuvillased dressid seljas keset põrandat, söön makarone ketšupiga ja vaatan uuesti ja uuesti ühte ja sedasama filmi. Igakord lohutab samamoodi, igakord viib reaalsusest eemale samamoodi.
Mul ei ole enda toas praegu peaaegu üldse tunnet, nagu ma oleksin OMA TOAS. Võtsin seinte pealt kõikvõimalikud pildid maha, nüüd on niiii tühi nii tühi kõik, et isegi veidi kõle hakkab .
Aga ma tean, et kui ma lõpuks oma toaga ühele poole saan (lootused on kõik lükatud sellele nädalavahetusele, aga liiga kindel ei tasu muidugi ka olla..), on see veelgi omam kui enne. Tahaks juba mööblit ringi tõsta ja pilte seintele sättida ja nii.
Homme on proovikirjand ja ma sain täna uued püksid ja uue pluusi.
Mul ei ole üldse kahju teatada, et lähen vajutan oma filmi nüüd uuesti käima ja sisenen oma teise reaalsusesse. või esimesse ..? ei teagi, kumb neist see õigem on !
Tähelepanu! Oleme hetkel kesk uutmist ja taasdisainimist. Vabandame võimalike ebamugavuste ja veidrate kujunduselementide pärast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar