Let me sign

Mõnes osas olen ma pettunud. Isegi peale neid vabandavaid pilke ja üritatud vestlust.

Pettunud, et ma olen siiamaani nii haavatav ja pettunud, sest Tema ei ole veel aru saanud, kuidas ta sõnad ja teod mulle mõjuvad. Ja pettunud, et me ühiselt valesid valikuid teeme/teinud oleme.

Mõnes ülejäänus osas olen ma kummaliselt rahulik ja isegi õnnelik. Bittersweet, as it is, aga see vist peab õnn olema. kui sõltumata kõigest mu ümber siiski nii palju head on. Nii palju häid inimesi, kellele loota, kellega jagada nii head kui halba ja kellega kiruda seda esimest osa - pettumust. Läbi mõrkjate nootide on saanud selgeks, kelle maailmaga tasub põrkuda ja kelle omaga mitte. Ja see vist ongi parim, mis olla võib.

Aaaa. ja mu insomnia on tagasi. Kell neli magama, kell kuus üles, energiat kui mitu ja tegemist öösel samamoodi. Vaikses majas on hea mõelda, hea õmmelda, hea lugeda, hea.. hea.

Kuigi, ma ei ole veel aru saanud, kas see mu insomnia ka hea on. Ehk ikka.

Kui millelegi muule pole, siis produktiivsusele ikka on.



Until our existance .