.. Ja ahastab süda - jäid hiljaks.

Olen oma vanusega vist juba harjunud. Ometi on selline tunne, nagu ma oleksin ikka veel päris väike. Küllap olengi.
Täna avastasin, et ma igatsen midagi, millest mul endal aimugi pole. Midagi sellist, mida ma seletada ei oska .
Nii palju märke, nii palju sümboleid, nii palju hetki, nii palju meenutusi, nii palju, niipalju.

Üüüh. Nagu praegugi. Avasin ühe blogi. Taustaks hakkas mängima "viimane laev". Sulgesin selle akna ja otsisin hoopid juutuubist sellesama loo.. ja mida ma kommentaarides nägin? Jah, Selle tegelase nime. Meie viimatine vestlus oli just hõlmanud seda lugu, olime nostalgitsenud ja meenutanud.
Kokkusattumused ei sobivat mulle.

(Mitte, et mu igatsus teda või seda lugu otseselt puudutaks. lihtsalt, meenus.)

Vahetasin kiiresti lugu, et mitte hakata meenutuste rüppe langema.
Tõnis Mägi - Aeg on lahkuda.
Kui imelik, kui suurt rolli muusika mängib. See sama lugu mängis mu klappidest kui Mustojal mere ääres istutud sai ja räägitud asjadest, millest mina ja M. omavahel kunagi rääkinud ei olnud. Kui sai antud üksteisele täpselt samasuguseid katteta lubadusi, nagu varemgi, ometi tundusid need seekord palju tõesemad.
Ja taustaks mängis see lugu. Ei tea, kas see temani üldse kostus, aga minu pisikestest kollastest klappidest laulis Tõnis just nii. Ja siiamaani, kui seda kuulen, tuleb see õhtu mulle meelde.
Sajand uus, kuid see ei loe.

Kas on ehk Mäksil õigus, kui ta täiesti siiralt laulab, et Aeg on loobuda ?
Või on loobumiseks juba liiga hilja? või siis veel liiga vara ?


Kõik on uus kuid ikka vanamoodi .