For once I`d like to be a carcrash, not a trafficjam.

Ma ei ole kuradi ammu mitte ridagi kirjutanud, ehkki oleks võinud . Mõtlesin, et peaks mingisugust järelkirjutamist harrastama .. vähemalt on statistiliselt endal hiljem kergem asja uurida ja meenutada, kui sellest muud kasu ei saa .
Niisiiss.
4. veebruar:
Läksin ühiskondadeks kooli, püüdes mõista, millest jutt (ilmselgelt ei olnud ma ammu tundi õigeaegselt jõudnud) ja konspekteerisin innuga.
Kuna mul oli pidev uni ning tiba kõrgema kontsaga saapad tahtsid mind libeda teega koostöös maha tappa (kontsad siis omakorda tingitud minu ideest teha enda jaoks nö. "korraliku inimese nädal " ja mitte ronida kooli nende va poisteteksadega, mis ma endale soetasin, vaid käia korralikult nagu üks abiturient koolis viigipüksid+kontsasaapad kombinatsiooniga), läksin peale ühiskonda meie uude Rimipoodi ja ostsin energiajooki. Ootasime koolis naisõppealajuhatajat ja direktorit koos teiste kunstika omadega ja tatsasime (loe: uisutasime) raamatukokku.
Seal toimus üleeuroopalise fotonäituse "kultuurid minu tänaval" avamine, kus me publikuks olime. Kellele võimalust ja aega, siis soovitan vaatama minna, leidub tõsiselt armsaid töid.
See aga polnud ainus näitus, mis tol päeval aga avatud sai. Nimelt Art Cafe`s avas Anna Merilo oma maalinäituse samuti. Kuid selle puhul seisnes erinevus selles, et enne oma näituse avamist andis ta meile sealsamas Artis nö. näidistunni, mille käigus me temaga koos krokiisid maalisime, samas tehnikas, millega ka ta ise üldiselt oma töid teostab. Miskipärast täitis see mu üleni positiivsusega, olgugi, et mu tööd ei olnud kes teab kui andekad, aga ometi andis see võimalus võrratult palju juurde.
Õhtul sõitsime Kadriga uuesti Rakverre (jäime maha õigest bussist, trippisime risti, rääkisime bussijaamas meestest ja üritasime hääletada, aga keegi ei võtnud peale, lõpuks saime bussile ja jäime hiljaks nii umbes 10 minutit kõigest).
Toimus RRG moeshow, mida Eeva korraldas ja kus R. jumalat mängis .
Istusime, naersime palju, tegime pilte, kommenteerisime, tantsisime ohtralt, lasime end pildistada, tobetsesime, ÜRITASIN tähtsat juttu ajada, aga ei tulnud välja, lahendasime kolmekesi kiirelt ühe veini ja tatsasime niisama enne bussi ringi.
Nädala selgroog sai hooga puruks murtud ja polnud isegi mitte küsimust - muutused olid õhus, aga me keegi ei teadnud, mis need on.

Hüppan kohe edasi reedesse,
6. veebruar, (BOB MARLEY SÜNNIPÄEV.!)
Esimesed kaks tundi lasin üle, väidetavalt meil neid tunde polnud. Uni maitses magusamalt kui varem, for sure.
Ronisin kooli, sain teada, et tegelikult oli keegi tark siiski hommikul/eelmisel õhtul tunniplaani muutnud, viie tunni asemele oli tekkinud KAHEKSA. Hallooo, nagu. REEDEL?!
Nagu arvata võis, siis esimene mõte on kõige kindlam - intuitsioon ju ei peta, minu reaktsioon oli kohe: NO WAY! Ja nii see ka läks - peale viiendat tundi koolile farewell, kerge toitumine, bussile ja koju.
Viiese bussiga aga sõitsime Reimoga uuesti Rakverre, saime kokku Kadriga, ostsime uuest säästukast Dr. Pepperit ja magusat ja liikusime RG amatöörfilmide festivalile.
Klaats oli meile juba kohti hoidnud, niiet suures rahvamassis saime sellegipoolest head kohad.
Kuigi mu vaim oli veidi katkine ja enesetunne sisemuses tegelikult hoopis kisada tahtis, hoidsin end vaos ja elasin väljapoole vaid seda vähestki positiivsust, mis alles oli ning üritasin koguda võimalikult palju head energiat - mis, peab tunnistama, läks vägagi korda.
Me ei teinud seal muud, kui vaid naersime, naersime, naersime.. Tegime imelikke nalju ja popcornisõda ja vägagi hea üritus oli. V.-ga sai ka jutustatud, olgugi, et ma enam ei mäleta, millest meil juttu oli.. (kuigi, seda ma tean küll, et nende "Walterkalypsis"-el läks väga hästi ja nad said täitsa mitu auhinda ja nende emotsioonid auhindu vastu võttes oli niivõrd siiras, et ületas vast isegi filmist tekkinud emotsioonid.)
Peale üritust läksime Reimo ja Kadriga Turuplatzi aega parajaks tegema.Arutasime maailmaasju, me Kadriga otsustasime degusteerida kokteile (Apple Martini on väärt kraam, I must say!)
Ning Haljalasse jõudes turgutasime end tanklakakaoga ja veeresime rahulikult kodudesse/mujale laiali. Kell 23 magasin nagu beebi omas voodis ja nägin unes, kuidas R. ja ta tädi mulle liivakühvlitega liiva silma loopisid..

7. Veebruar, laupäev, eile, õhtul:
Eeva juures oli kergem olengistumine, emotsioonid põrkusid seinast seina.
Oli korraga niiniitore ja niiniiraske.
Ei oskagi öelda, kumb pool domineerima jäi.
Enne kojuminekut kusagil nelja tuuris kohtusin M.-ga, meenutasime ja jutustasime asjadest, millest me kunagi jutustanud ei ole.
Joogikaart ? Kirju...
Koju teki alla sain veerand viis, silmad olid rasked ja unenägusid, kui neid ka oli, ma enam meenutada ei suuda.
Vist ei taha ka.
Ärkasin täna, (8. veebruar, eksole) kella kümne paiku, tegelesin terve tänase päeva suurteimillegagi.
Sõin, vahtisin telekat, sorteerisin noote, magasin, mõtlesin ja välja ei mõelnud.
Ja nüüd... nüüd tahaks magama minna vist.
Olud on segased, nukramapoolsed ja veelkordveelkord - arusaamatud, selgitustööd on palju teha ja keegi ei taha alustada. Khm. ja mina lubasin, et mina seekord ei alusta. (Veame kihla, et lõpuks ikkagi alustan või?)

Meet me in the outerspace!