And You know, that You just don´t know .

Ütlesin täna ei. mitte kõlavalt ja selgelt, vaid umbmääraselt ja sõnumis. häbi? ei tea. tegudega ütlesin juba varemgi. lihtsalt, enam ei olnud asi jaatust väärt.. või ei olnud mina täisväärtuslikkust väärt ? ei, või polnud tema väärt mind ?
meenus kunagi Mustojal M.-le lendu lastud lause "ära lase endale ellu inimesi, kes pole Sind väärt." tookord mõtlesin ma seda tõsiselt. ometi ei käitunud ma selle kohaselt vist kordagi. Alateadvuslikud otsused minu eest.
Ta vist pole sõnumit veel lugenud/kätte saanud, ja ma isegi kardan hetkel seda reaktsiooni, mis sellele järgneda võib. Teod räägivad rohkem kui sõnad. mõned teod teevadki rohkem haiget kui teised. ? On korraga kurb ja on millegipärast rahulolu. On natuke hirmu ja ainult väike osa selgust. seda viimast vist peaaegu polegi...
Aga ma ütlesin ei. Ja ma ei taha oma sõnu tagasi võtta. Ei taha nende pärast vabandada ega neid teistele jagada. Ma tahan lihtsalt, et selguks tulemus, et selguks see, mille pärast viimasel ajal oleme oma päid vaevanud.
Ainult kannatamatusest öeldakse tõsiseid asju sõnumitena... vähemalt ei olnud see kiri külmikul, kirjutatud kollasele post-it`ile , lohaka käekirjaga ..