pühapäev, september 07, 2008

cannonball

vihma sajab ja öösel tuli äikest kõvasti .

tirin muusikat ja mõtlen mõjudele. sellele, kuidas sõnad võivad kergesti haiget teha, luua assotsiatsioone, olla inspiratsiooniks ja õpetada.. iroonilised mõtted ja äratundmised.

Damien Rice - Lonelily on praegu küll nii teemasse, et ise ka ei usu .



And now you're coming home

And I'm trying to forgive

You're coming home

And I'm trying to forget

You're coming home

And I'm trying to move on

You're coming home

And you haven't called yet .



Läheb mööda , ununeb, saab ajalooks.. ongi juba ununenud, saanud ajalooks, on möödas..

ja samas mõjutab mind siiamaani.

lõpeta valetamine.
või õigem vist oleks öelda, et lõpeta tühjad ootused.?

igatahes.
lõpeta.

Kommentaare ei ole: